lauamängujuttu

Esseni teiseks päevaks sai võetud tegutsemiskava sellise maavillase moto järgi nagu “Vähem möla, lühem samm” – ehk siis kuna esimesel päeval sai kõikse olulisem ära nähtud ja jutud räägitud, sai tänast pisut rahulikumalt võetud. Tegelikkuses nägi see muidugi välja selline, et traavisime mööda halle ringi ja mõtlesime aeg-ajalt, et võiks midagi ikka mängida. Ega see samas igal pool paraku õnnestunud ka.

Kõige muu hulgas viskasin pilgu peale Heidelbergeri putkale (Essenis mittekäinutele võrdluseks, et antud salong kujutab endast midagi taolist, kui Stockmann kuulutaks keset Hullusid Päevasid välja veel eraldi soodusmüügi). Nüüd, kui olete selle võrdluse läbi lugenud, ütlen kohe järele, et tegelikkuses see paraku enam ei päde – hinnad on seal suht samad mis mujal. Saksa mainstream välja arvatud. Ning valiku poolest on ka karmimaks mindud… seal oleks saanud soetada näiteks nii Tide of Ironi kui ka Descenti. Mitte väga sõbralike hindadega.

Battletech tundub olevat midagi mulle sobilikku – suured robotid uhavad üksteisele hagu anda:

Chessexi boks – le täringud:

Air Show oli mäng, mis kohapealse BGG reitingu järgi oli vahepeal täitsa Kuum Sõna. Paraku tegijad ise meile seda demoma ei vaevunud – peale 10-minutilist ootamist  keegi meid juhendama ei ilmunud ning läksime edasi oma teed.

Nipsuautode Maailmameistrivõistlustel kohtusime tuntud serbo-horvaadi meistersportlase Martiniga. Long story short: võitsin teda pikalt.

Ascensionis tegi seevastu Inga meil mõlemal selja prügiseks… mis tõestas minu jaoks taaskord, et eks see üks parajalt random mäng ning naistekas ole ka

Sekka ka mõni miniatuuripilt. Leidsin nimelt ühe uue urka, kus mägedes ka sees päike paistis.

Fief:

Üks mäng rootslastelt, Wilderness, mille puhul üllatas mind kõige rohkem hind – 175 eurot. Mäng valmib käsitööna ning kõik Essenile kaasa toodud 7 eksemplari olid täna õhtuks ka omale uue ja õnneliku omaniku leidnud.

Needsamad rootslased (FryxGames) olid valmis teinud ka ühe laheda kosmosejaama ehitamise mängu Space Station. Alguses olin küll pisut skeptiline, kuid hoolimata kaartide keskpärasest kujundusest oli mängu mehaanika ootamatult mõnus. Tegemist on siis kaardimänguga, kus kaartidel on kujutatud kas erinevad kosmosejaama osad või hoopis mängu käiku mõjutavad sündmused. Ehitad vaikselt oma jaama üles nendest vidinatest mis parajasti kätte satuvad ning oled siis rõõmus kui selle abil teiste jaamasid pisut hakkida saab Mäng käib võidupunktide peale, punkte saab siis kui mingis valdkonnas (militaar, teadus vmt) sul teistest rohkem ehitatud on (ja ka mõningate sündmuskaartide abil) – samas on mängus ka rahaline mõõde olemas, sest ehitamiseks tuleb pappi välja köhida. Liiga über-keeruliseks pole aga asja aetud, nii et täitsa nauditav tunnike.

Teine (ja veelgi lühem ja veelgi lahedam) proovitud mäng oli Rumble in the House. Iga vooru alguses saab endale kaks salajast tegelaskuju ning seejärel algab mängimine. Oma käigu jooksul sa kas a) liigutad mõnda tegelastest kõrvalolevasse ruumi või b) kui kuskil ruumis on kaks tegelast, viskad ühe neist majast välja. Kes viimasena majja jääb, saab 10 punkti, viimasena välja visatu 9 punkti, eelviimane 8 ja nii edasi. Viiekesi mängides kestis üks demovoor vist tubli kaheksa minutit – ja oli  jaburalt lõbus.

Ning muidugi ka väike laks eurokaga. Mina olen juba ammu kapist välja tulnud ja ei häbene tunnistada, et eksisteerib täitsa mõnusaid-mängitavaid eurokaid, seetõttu sai ära proovitud eelmise aasta Queen Gamesi hittmäng Fresco. Piltidel on kujutatud punase (ehk siis moi) tegelase stabiilne (jätkusuutlik) püsimine punktirajal. Lõpuks õnnestus aga siiski teine koht ära napsata. Mida mängu kohta öelda? Täitsa kobe… isegi üle Harju.. vabandust, Esseni keskmise.

Ning lõpetuseks: kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis üks video ütleb rohkem kui tuhat pilti. Vaadake, nautige, kadestage – “The one, the only, the greatest king of Assyria – Udo the First!!!”. (NB! 140 MB – sorry dial-upiga vennad) Meie läheme homme jälle tema live-kontserdile

Üks pilt ütleb 1000 sõna – selline on siis Esseni 1. päev kirjeldatuna 34 000 sõnaga (ja mõned veel lisaks – pildile klikkides näete kommentaari). Lisaks on kuni 23.10 õhtuni avatud meie vaatajamäng – sellest aga juba täpsemalt õige pildi juures

II Maailmasõda. Järjekordset Saksa linnade pommitamise reidi planeerides tekib RAF-i peastaabis hooletusest kohutav viga – tavapäraste kogenud lahingulendurite asemel  saadetakse ülesannet täitma äsja akadeemia lõpetanud kogemusteta (kuid uljad) kadetid. Kolm ööd kestma pidanud reidi kaks esimest ööd on olnud inglastele kohuvtavad – ülesanded on küll täidetud, kuid meeletute kaotuste hinnaga. Kas kolmas öö toob jõudude vahele tasakaalu tagasi…?

Käesolev Duel in the Darki sessioon on mängitud soolos, ehk siis üksinda laua vastu – ja ametlike reeglite kohaselt mängib siis inimene sakslasi ja inglaste pommitajad/hävitajad liiguvad automaatselt nö. “juhuslikku” rada pidi. Kui aga oled juba vähemalt korragi seda mängu enne mänginud, on sakslastel enamasti tegemist suhteliselt lihtsakoelise tõrjetööga – seetõttu sobibki hästi analoogiaks sissejuhatuses toodud kogemusteta hulljulgete kadettide ja kogenud saksa ässade vastuseis. Kahekesi mängides on tegemist juba tunduvalt pingelisema mõttetöö ning kavaldamisega… aga see on juba üks hoopiski teine sessioon…

Sakslased on oma kaitseliini ehitanud üles rannikule ning neli hävitajate eskadrilli baseeruvad esmase kaitseliini taga. Sakslaste lootuseks on esmase kaitseliini püsimine – sest tagala (eesotsas Berliiniga) on jäetud suhteliselt kaitsetuks, vaid üksikud radarid hoiataks võimalike läbi murdnud vaenlaste eest.

On sume suveöö, täiskuu, kerge pilvisusega – vaid Hamburgi lähistel on udu. Ka Hamburgi lennuväljal laiutab udu – ning see tähendab kohe automaatselt Inglismaale võidupunkti kui sealne eskadrill õhku tõusma peaks.

Inglise pommitajad üritavad üle kanali tulla võimalikult märkamatult, pilvede kohal. Nende ees lendavad Moskiitod hävitavad nimetu mereäärse lennuvälja. Sakslastel on antud eskadrillidele kõrgeima lahinguvalmiduse korraldus, kuid õhku veel pole tõustud – analüütikud üritavad välja kalkuleerida inglaste sihtpunkti, et siis sinna tormata.

Moskiitod raporteerivad pommitajatele: “Lennuväli hävitatud”. Sideprobleemide tõttu kuuleb pommieskadrilli komandör aga hoopis “Lennuväli, hävitajad!” ning ootamatu kursimuudatuse kirdesse. Inglise hävitajad järgnevad neile ning hävitavad ka teise mereäärse lennuvälja. Sakslased on endiselt ootevalmis.

Inglise pommitajad jõuavad mandrile, purustatud uduse lennuvälja kohale – kuid ootamatult süttivad lennuvälja naabruses prožektorid ning vallandub õhutõrjekahurite kanonaad. Mitu pommitajat saavad tabamuse, sakslastele 9VP. Kuna inglased on jõudnud mandrile, tõuseb õhku Ruhri lennuväljal paiknenud saksa eskadrill ja lendab linna kohale. Teist saksa õhuüksust blokeerivad aga inglaste Moskiitod, ähvardades õhkutõusjaid kohe tinarahega tagasi alla tõmmata.

Selgub, et inglaste sihtmärgiks ongi Ruhri tööstuskompleks, seega skooribki seal tiirutav eskadrill pommitajate vastu 4VP-d. Paraku ei päästa see linna hävingust ning inglased saavad omale pommitamise eest 15VP-d. Inglased asuvad tagasiteele.

Inglaste üht võimalikku taganemisteed ära lõikama suunduvad sakslased satuvad Moskiitode otsa. 1 VP inglastele. Appi kiirustab ka sakslaste Frankfurti lähistel baseerunud üksus.

Inglise pommitajad üritavadki tagasi jõuda võimalikult lühimat teed mööda – kuid satuvad seeläbi paraku nii neid varitseva saksa lennuväe kui ka maapealsete kaitserajatiste tule alla. 4+6 VP-d sakslastele.

Saksa üksustele antakse käsk maanduda – vaenlane on taganema löödud. Inglased teevad aga saatusliku vea, valides kanali ületamise asemel tunduvalt ohtlikuma tee mööda rannikut – otse üle õhutõrje ning prožektorite. +6VP-d sakslastele.  Paanikas pommitajate riismed satuvad veelgi sügavamale õhutõrje kohale,andes sakslastele veel 6VP-d, ning alles siis jõuavad ellujäänud britid oma lennuväljani. Resultaati kokku lüües selgub, et hoolimata edukast Ruhri pommitamisest on öö kaasa toonud järjekordse hävingu inglastele…

Maailma suurimas lauamänguportaalis BGG on taaskord alanud registreerumine  Secret Santale. Tegemist on üritusega, kus iga osaleja saab loosi teel mõne teise BGG kasutaja, kellele siis mõnus mäng kingiks saata – kas anonüümselt või mitte, on juba tema enda otsustada. Ei hakka aga pikemalt selgitama, kel huvi on, võib lugeda meie eelmise aasta vastavateemalist postitust – selle asemel tahaksin hoopis rääkida omaenda kogemustest eelmisel aastal.

Lisaks tavapärasele Secret Santale osalesin ka selle väikesel sõjamängurite rakukese alamüritusel – Wargamer Secret Santa – ning kogemused olid mõlemast ülimalt head. Ühel juhul asus minu sihtmärk Rootsis, teisel juhul aga Belgias – ning mõlemat sai mõõdukal moel irriteeritud BGG Secret Santa anonüümselt meilikontolt vihjeid saates; minule endale saadeti mõlemal juhul kingitus USA-st.

Mida mulle aga salajased jõuluvanad tõid? Sõjamängude Grognard Santa toimetas läbi mürsurahe ja üle eikellegimaa minuni paki Maharajaga (ning hävitas seejärel pistoda, käbi ning pooliku šampusepudeli abil kol nurga tagant välja roomanud Panzerit), tavalise Santa poolt saadetud pakk oli aga eriti luksuslik, sisaldades kahte minu poolt kõrgeima hinnangu osaliseks saanud mängu – 1856 ja Maria. Tänutäheks luban omalt poolt sel aastal oma sihtmärkidele pakkuda samal määral põnevust ja rõõmu mille osaliseks isegi sain. Soovitan teilegi!