Lauamängu Formula D Eesti esimesed mitteametlikud meistrivõistlused jõudsid lauamangud.ee teisipäevasel lauamänguõhtul kolmanda etapini. Seekord võistlesime mängu laiendi Hockenheim and Valencia Hockenheimi rajal, mis päris vormelis kannab nimetust German GP.

Ilmaprognoos lubas Saksamaal toimuvaks etapiks suurima tõenäosusega vahelduvat pilvisust ning sünoptikud ei eksinud – ilma määranud täringuveeretus näitaski, et ilm võib sõidu käigus muutuda. Tiimid ei lasknud end pilvisest taevast aga segada ning pea kõik vormelid läksid kvalifikatsiooni slick-idega. Isegi eelnevatel etappidel jäikadele rehvidele kindlaks jäänud Red Bull Racing otsustas ühel autol neid rehve katsetada.

Kvalifikatsiooni tulemused olid tavapärased – esimesed kohad napsasid enda kätte liidripositsiooni hoidvad Mercedes AMG Petronas ja Lotus. Alles viienda stardijoone tagant hakkas silm seletama ka muid logovärve kui valge ja roheline: Ferrari, Red Bull, Williams, siis taas sinine Williams, punane Ferrari ja viimasena kollane Red Bull.

Start sedakorda ühtegi negatiivset üllatust ei pakkunud - ka Lotus oli oma stardis tõrkuvaid mootoreid putitanud ning ühtegi väljasuremist ei tulnud ette. Pigem paistis start silma ülivõimsa minekuga – kõik vormelid rebisid väga kiirelt paigast ning läbisid raja esimese, põhjakurvi üllatavalt kiiresti. Siiski eraldus peatselt ka liidergrupp ning otse loomulikult moodustasid selle vaid rohe-valgetes toonides autod… Kuid juba järgmises kurvis olid jälitajad neil tihedalt kannul. Vaid viimastelt positsioonidelt startinud kollane Red Bulli vormel ja punamust Ferrari võidusõiduauto jäid neist maha ning kohati tundus, et distantsi hoiti lausa sihilikult – et mitte kurvides toimuvas müksimises viga saada. Väikest põksimist tuli ette ka liidripaaris, kui Mercedes Arena nimelises kurvis üritas Lotus liidrist väliskurvi kaudu ebaõnnestunult mööduda.

Ning ei tea kas nüüd selle eespool aset leidnud intsidendi tõttu või mingil muul põhjusel, ei märganud eelviimaselt kohalt hoogsalt ettepoole rebiva Red Bulli tiimi kollase vormeli piloot enne seda salakavalat kurvi hoogu maha võtta ning põrutas kurvist väljudes täiel kiirusel rajaäärsesse telki. Vaid õnneliku juhuse tõttu pääsesid pealtvaatajad vigastusteta.

Ning vaid loetud sekundid hiljem ohhetasid pealtvaatajad finišisirget palistavatel tribüünidel nagu ühest suust, kui teisel kohal sõitev roheline Lotus ei võtnudki boksipeatuse tegemiseks kiirust maha ning lendas peadpööritava hooga lõpusirgele, mis päädis spinniga.

Esimese ringi lõpus tehtud boksipeatuses oskas ka Williams korraliku prohmakaga maha saada – liidripositsioonil sõitev auto valis vale boksi, takistades sellega tiimikaaslast. Ning lisaks kõigele kasutas juhtpiloot ära kogu mehaanikutebrigaadi ressursi, nii et tiimi teisel mehel tuli leppida vaid kiire rehvivahetusega.

Tagatipuks üllatas kõiki ka Red Bull – järelejäänud vormel, mille käigukast ja pidurid oleksid hädasti kõpitsemist nõudnud, põrutas boksipeatust tegemata ja oma sildedatest rehvidest hoolimata viienda käiguga stardisirgele ning tõusis selle julge spurdiga teisele positsioonile! Jälitajad muidugi tihedalt kannul… liiga tihedalt. Tagant tulev Mercedes ei näinud ette, et tal tee ära blokeeritakse, pidurdas, kuid… sekundi murdosa võrra hiljem, kui vaja! Teine vormel konkurentsist väljas!

Ning ei möödunud just kuigipalju aega, kui sai teoks juba ammu oodatu või kardetu – oleneb, kelle vaatevinklist võtta – ning olematuks kulund rehvidega teisele ringile läinud Lotuse kummid ei pidanud ringi lõpuni vastu ning masin lõpetas tee kõrval. Pealtvaatajad lõid ahhetades käsi kokku – teine ring pole veel lõppenud ja juba on kolm võistlejat konkurentsist väljas! Veel hullem lugu, kui eelmine kord Valencias…

Kolmandale ringile mindi juba totaalselt muutunud järjestuses: esikohal kindlalt valge Mercedes, teisena tagant teisele kohale tõusnud sinine Williams, kolmandana rohekasmust Lotus, neljandana kollakasmust Red Bull, viiendana punane Ferrari. Ning nende järel veel üks Williams ja Ferrari, sest just need tiimid püsisid veel kahe masinaga konkurentsis.

Viimane ring oli üsna sündmustevaene. Täiesti kindel oli see, et miski ei ohusta Mercedese võitu. Tagapool toimus aga mõningane kohtade ümbermängimine, mille tagajärjel suutis Lotus siiski teise koha kindlustada. Väga õnnelikud oldi ka Red Bulli tiimis, sest esimest korda meistrivõistluste jooksul sõitis kollastes värvides masin välja poodiumikoha. Ning otse vastupidi, must masendus tabas Ferrari tiimi, kui lõpusirgel miski mootoris tõrkuma hakkas ning kindla neljanda koha asemel tuli leppida hoopis kuuenda positsiooniga lõpuprotokollis. Williamsi mootorid olid sedakorda võimsamad ning mõlemad masinad said napilt enne finišijoont Ferrarist mööda. Hoolimata keskpärasest tulemusest juubeldati ka Williamsi tiimis, sest esimest korda meistrivõistluste jooksul ületasid mõlemad sinised masinad finišijoone!

Tundus, et sõit on läbi ning viimase Ferrari lõpujoonele ootamine on vaid pelk formaalsus, kui äkki paiskus lõunakurvist üles tolmu ja suitsusammas… Ferrari tiim kirus maa põhja raja tehnilise personali, kes polnud jõudnud kurvist koristada teiste masinate keretükke, mille otsas punamusta Ferrari niigi väsinud veermik napilt enne lõppu puruneski.

Kolmanda etapi järel tiimide paremusjärjestus ei muutunud:

1. Mercedes AMG Petronas (valge) – Märt: 95 p
2. Lotus (roheline) – Margus: 80 p
3. Williams (sinine) – Andreas: 48 p
4. Scuderia Ferrari (punane) - Kristjan: 32 p
5. Red Bull Racing (valge) – Andrea: 27 p

Küll aga muutusid vahed punktides – Mercedes suurendas oma edumaad Lotuse ees veelgi, samas kui Williams oma mahajäämust jällegi vähendas. Ka kõige viimasel positsioonil olev Red Bull tegi lõpuks hea sõidu ning enam kui kahekordistas oma seniseid punkte ja on tugevalt kannale astumas Ferrarile.

Sõita on veel kaks etappi ning endiselt on kõik veel lahtine. Järgmine kord võisteldakse Singapuri rajal.

Valencia asub päikeselises Hispaanias, kus vihma tõenäosus peaks olema väga väike. Kuid siiski näitas mängu alguses tehtud täringuveeretus lauspilvisust – halvim variant, mis mängus juhtuda saab, sest suvalisel hetkel võib sadama hakata. See tegi algse rehvivaliku väga keeruliseks. Siiski otsustasid mõned mängijad riskida: nii Kristjan (punased Ferrarid) kui ka Margus (rohelised Lotused) panid alla pehmed, muidu kiired, kuid vihma korral ülilibedad rehvid. Stardihetkel ju vihma ei sadanud, kuigi Marguse poolt pauguga avatud õlle pritsmed mängulaual jätsid mulje, et piisad juba langevad. Andreas (sinised Williamsid) ja Andrea (kollased Red Bullid), otsustasid mitte riskida ning panid alla kõvad rehvid. Märt (valged Mercedesed) valis kuldse kesktee – ühel autol pehmed, teisel jäigad rehvid.

Kvalifikatsiooni otsustasime sedakorda teha nii, et eelmisel etapil paremaid tulemusi näidanud autod saaksid täringuveeretusele boonust ning kehvematele kohtadele tulnud masinad penalteid. Keskmiselt parimad stardikohad saidki eelmisel korral häid tulemusi näidanud valged Mercedesed ning rohelised Lotused. Ning sõit võiski alata.

Fooris süttivad tuled. Vormelid võtavad kohalt. Eriti võimsa spurdiga alustab teiselt kohalt startinud punamust Ferrari. Negatiivses mõttes paistab silma roheline Lotus stardirivi keskel – see jääb paigale ja sureb välja nagu ta paarimees eelmise etapi stardis! Autode tüüpvead hakkavad välja tulema…

Kohe alguses kadusid teistel eest esikohalt startinud valgemustakirju Merceses ning teiselt kohalt alustanud punamust Ferrari. Ülejäänud järgnesid neile tihedas tropis, mis ei tõotanud head. Ning juba teises kurvis see juhtuski – hoolimatu sõidustiili poolest juba kurikuulsaks saanud Lotuse piloot kihutas tagantpoolt eesliikunud autode keskele… Ning otse loomulikult avaldus järgmine konstruktsiooniviga: Williamsi vormelid on tuntud oma kergeltpurunevate keredetailide poolest ning üks vigastas olulisel määral küljekarpe.

Seejärel rebisid Lotused teistest ette, jäädes samas siiski lootusetult maha liidritepaarist. Ka ülejäänud rivi venis veidi pikemaks, kusjuures punase laterna ossa jäi sedakorda hoopis sinimust Williams.

Kui napilt üle poole ringi sai läbitud, tabas Williamsi võistkonda aga tõeline tragöödia – varem vasaku küljekarbi kaotanud sinisele vormelile sõideti veelkord vasakult sisse ning sellele juba niigi nõrk konstruktsioon enam vastu ei pannud ja esimene vormel lõpetas oma sõidu raja servas.

Samal ajal rebis juhtiv Mercedes end jälitavast Ferrarist lahti ning tegi kiire boksipeatuse. Ka teine Mercedes lõpetas ringi hea hooga ning tegi kolmanda ringiaja. Järgnesid Lotused, teine Ferrari, üksik Williams ning nagu eelmiselgi etapil, kõige viimastena kollased Red Bulli masinad. Enne kui nood viimased vormelid boksi jõudsid, piilus ka päike korraks pilve tagant väja. Piilus veel teistki korda ning nagu nõiaväel oli järsku kogu taevas selge ning igasugune vihmaoht kadunud. Otse loomulikult kasutasid seda ära need, kel veel boksipeatus tegemata ning panid alla sobivamad rehvid.

Enne teise ringi lõppu erilisi muudatusi ei toimunud ning juba tundus, et midagi erilist enam ei sünnigi. Kuid seda dramaatilisemad sündmused leidsid aset raja viimasel kolmandikul, siksakilises Grao kurvis. Teisel kohal püsinud Ferrarit tabas esmalt mootoririke, mis paistab olevat punaste masinate tüüpviga, ja kuna ka auto käigukast ja pidurid olid eelnevalt vatti saaanud, ei suutnud piloot siledaks sõidetud rehvidega enam midagi ära teha ning sõitis kurvist suure hooga välja.

Mercedesed asusid liikuma kaksikvõidu poole ning ainsad jälgimist väärivad sündmused toimusid kaugel tagapool, kus sinised Williamsid ja kollased Red Bullid pukslesid viimaste kohtade pärast… Kuid sedagi mitte kauaks – Red Bulli kollase vormeli juht tegi kolmandat ringi alustades juba boksist väljudes saatusliku vea ning pidi järsult pidurdades tiimikaaslasele otsasõitu vältima. Just äsja vahetatud pidurikettad said sellist vatti, et kulusid olematuks. Ja seetõttu maksid juba järgmistes kurvides kasutatud väärad juhtimisvõtted valusalt kätte ning kärjekordne vormel lõpetas sõidu raja kõrval ja tema tiimikaaslasel oli tegu, et teel vedelevaid rususid vältida.

Edasine oli vaid vormistamise küsimus. Mercedeste kakskikvõitu ei ohustanud enam miski. Punane Ferrari üritas veel viimases kurvis enne lõpusirget endast kõik anda, et kolmas poodiumikohta Lotuse eest napsata, kuid kogu üritus päädis hoopistükis Lotuste paarisrakendi 3.-4. kohaga ning Ferrari platseerus viiendaks. Taganttulijatest rääkides – viimase ringi ilma boksipeatuseta sõitnud sinimust Williams lõpetas kuuendana ning juba traditsiooniliselt finišeeris viimasena Red Bull.

Peale teist etappi on punktiseis järgmine:

1. Mercedes AMG Petronas (valge) – Märt: 70 p
2. Lotus (roheline) – Margus: 62 p
3. Williams (sinine) – Andreas: 26 p
4. Scuderia Ferrari (punane) - Kristjan: 24 p
5. Red Bull Racing (valge) – Andrea: 12 p

Kuigi kahe esimese edumaa on muljetavaldav, ei tasuks siiski ära unustada, et võistelda on veel kolm etappi. Kui mängida sellist mõttemängu, et liidrite vormelid lõpetavad teeservas või teevad kehvad sõidud ja tagumised nopivad poodiumikohti, siis on isegi viimasel tiimil võimalik meistrivõistluseid võita.

Kuid kuidas võistlused edasi lähevad, seda saate juba ise jälgida lauamangud.ee teisipäevasel lauamänguõhtul 14. veebruaril algusega kell 18.00, mil võistleme järgmisel, Hockenheimi etapil.

Kohalesaabunud seltskond oli üsnagi ootusrikkalt meelestatud, kuna 1817 on nö. “klassikalistest” 18xx-seeria mängudest märkimisväärselt erinev, nii oma võimaluste kui ka piirangute puudumiste osas. Nii näiteks pole selles mängus võimalik pangas rahal otsa saada – samuti on kõiki tee-ehituse juppe piiramatul hulgal ning ka ronge on osasid piiramatult ning ülejäänusid rohkes koguses. Mängu lõputingimus on samuti lihtne, peale esimese kaheksase rongi ostmist veel kolm OR’i ning ongi kõik.

Täiendavad võimalused on samas aga üsnagi intrigeerivad: näiteks on lubatud panustada teiste firmade kehvale käekäigule, müües nende aktsiaid lühikeseks; samuti on võimalik nii firmade agressiivne ülevõtmine kui ka lihtsalt sundmüüki sattumine. Sundmüüki kusjuures pole siin sugugi keeruline sattuda – jäävad pangale laenuintressid maksmata või piisab ka kui firmal oma käigu lõpus rongi pole – ja oledki müügis!  Ega ilmaasjata öelda, et 1817 võitja selgub finantstehingutes…

Ühesõnaga, kohale oli kogunenud kohalik raskekahurvägi: Allan, Martti, Andreas, Rain ja Aigar ning peale mõne mängufaasi ületäpsustamist võis mäng esmase oksjoniga alata. Ka algne väikefirmade oksjon on siin mängus omamoodi: nimelt polnud saadaval mitte firmad vaid hoopis lepingud, millega mängijail endil midagi peale pole hakata ja kasumi tootmiseks firmasid vajavad. Samas võib neid lepinguid aga nimiväärtuse ulatuses kasutada firma loomisel esmase sissemakse tegemiseks… aga see selleks. Oksjoni korralduslik pool on 1817-s samuti uuenduslik: mängu alguses pannakse lauale 200$ ulatuses “investeerimistoetust”, mis katab oksjoni võitja pakutud summa ning omandatava lepingu nimiväärtuse vahe. Ehk siis kui sul õnnestub 120$ maksev leping omale saada vaid 80$ eest, makstakse ülejäänud 40$ pangale sellestsamast toetusest (ning edaspidisteks oksjoniteks on juba sellevõrra vähem raha).

Tegemist oli ühe lõbusaima esmase aktsiavooruga mida ma kohanud olen ja kus ahnus ajas mitu korda upakile. Lõpuks jäi aga müümata vaid üks söekaevanduse leping ja seega võis mäng alata. (Minu saagiks jäid näiteks kaks postiveo lepingut, mis kokkuvõttes tähendasid, et iga OR’i alguses kui minu firmal on rong, saan sellele firmale 25$).

Mäng algas ning asuti uusi firmasid looma. Ka firma loomine on “tavamängudest” erinev – nimelt valib käigukorda omav mängija mõne linna, kust firma alustab, ning seejärel algab oksjon presidendiaktsiale. Võidusumma jagatakse kaheks ning see on ka ühtlasi uue firma algseks aktsiahinnaks. Esimesed loodavad firmad on nö. väikeettevõtted, kus kogu aktsiakapital kuulubki presidendile, ajapikku sai täiendavate aktsiaemissioonide abil firmasid aga suuremaks muuta. Mängu esimesed tunnid kulgesidki nii, et igaüks nokitses oma firmadega (enamusel oli neid 2-3) kuskil oma nurgas ning teistega suurt kokku ei puutunud. Martti avastas ainult, et kaardi kirdenurgast Bostonist alustamine polnud just kõige parem mõte, sest New Yorkist alustanud Allan polnud temaga just kõige koostööaltim raudteede ehitamise osas. Nii ei jäänud Marttil muud üle kui uus firma luua ning sellega siis sünergiapisikut tekitama hakata. Ka mina otsustasin luua uue firma, kuid suures asutamise tuhinas läks meelest see ebaoluline teema, et mis mul sellega plaanis oli – ja see sai ka mõnes mõttes saatuslikuks veaks. Nimelt ühines uus loodud firma mõne käigu pärast mu algse ettevõttega, viies aktsiahinna küll kõrgustesse, kuid muutes seeläbi firma ka lühikeseks müüjatele ahvatlevaks sihtmärgiks.

Kõik uus ja huvitav tuli mängus ära proovida ja seega ka shortimine – ning seda tegi Martti. Sihtmärgiks võttis ta Raini pealtnäha vaevatud ja hädalise laenusid täis firma – kuid nagu selgus, oli lühikeseks müügiks valitud vale hetk. Müüdud aktsiad osteti turult ära, loodetud aktsiahinna langus jäi seega olemata ja Rain kantis ühtlasi shorditud firmasse oma teistest ettevõtetest hulga ronge. Kogu selle  avantüüri tulemus oli selline, et tõenäoliselt kadus sinna mahhinatsioonidesse küll Raini võimalus võidelda esikoha pärast, kuid Marttil oli tulemus veelgi kehvem – eraisiku pankrot, ehk siis mängukeeli mängija elimineerimine.

Mängukäigul endal ei hakka pikemalt peatuma, sest ega see uute firmade loomine, vanade sundmüügid ja presidendivahetused kõrvaltvaatajale eriti palju juurde anna… aga ennutustuste kohaselt hakkasidki suhteliselt olulist rolli mängima laenuintressid. Need toimisid põhimõttel, et mida rohkem laenu võetud on, seda suuremaks intress läheb – ja vahepeal oli hetk, kui iga laenu (nominaalväärtusega 100$) eest tuli ettevõttel maksta igal käigul intressi 25$. Kui maksta ei suuda, pead laenu juurde võtma… kui oled aga maksimumis, läheb firma likvideerimisele.

Mängumehaanikas on ka tehnoloogilist arengut imiteeriv osa – nimelt võetakse iga OR’i lõpus saadaolevatest rongidest üks vähemaks – ja see võib omakorda põhjustada faasimuutust, kiirendades ühtlasi mängu lõpu saabumist. Nii võiski ühel hetkel nentida olukorda, kus järgmine müügis olev rong kandis numbrit 8 – seega oli teada, et mängida on jäänud veel vaid kolm OR’i. Ca kümme tundi peale alustamist sai kokku loetud ka tulemused, ning selgus et võitjaks tuli algusest peale oma väikeettevõtte 100%-list osalust enda käes hoidnud Allan (tõsi, muid firmasid-aktsiaid oli tal ka .

Allan: 8269
Rain: 7460
Andreas: 7098
Aigar: 5122
Martti: -

Varsti jälle!

Kuid enne kui asusime täringuid veeretama, tõmmati piltlikult öeldes linad vormelitelt ning avaldati, milliste autodega meistrivõistluseid läbi sõitma hakatakse. Nagu päris vormelis, olid ka siin reeglid karmid, et autode sõiduomadused üksteisest liiga palju ei erineks. Nimelt jagunevad Formula D lauamängus autode “elupunktid” kuue kategooria vahel: rehvid, pidurid, käigukast, kere, mootor ja veermik. Teatavasti on päris vormelitel rehvide kasutus väga rangelt reglementeeritud, seega pidid ka lauamängurid oma autode konfigureerimiseks kastutada olevast 20-st punktist täpselt 6 punkti rehvidele panema. Üle jäävad 14 punkti võis vabalt jaotada viie ülejäänud kategooria vahel, kuid seda tingimusel, et ükski osa ei saa alla kahe punkti ega üle nelja punkti.

Ootuspäraselt tulid Williamsi (sinine), Mercedese (valge) ja Lotuse (roheline) tiime esindanud Andreas, Märt ja Margus välja ühesuguse konfiguratsiooniga autodega, mille pidurid ja käigukastid olid nelja vastupidavuspunktiga maksimumis, kuid ülejäänud osad seevastu kahe punktise miinimumtugevuse peal. Andrea poolt esindatav kollastes värvides Red Bull Racing esitles Formula D vaikeseadetes autot: kolm punkti piduritele, käigukastile, kerele ja mootorile ning kaks punkti veermikule. Kõige üllatavama konfiguratsiooniga tuli lagedale Scuderia Ferrari ”peainsener” Kristjan: punased autod hakkavad meistrivõistlusel kihutama kolmepunktiste pidurite, käigukasti, kere ja veermikuga ning kõige nõrgem saab olema nende vaid kahe tugevuspunktiga mootor. Eks näis kuidas tehtud valikud end õigustavad – vormeleid keset võistluseid enam tuunida ei saa ja kõik etapid tuleb läbida samasuguste autodega.

Seejärel vaatasid kõik tiimid hinge kinni hoides kuidas Andreas veeretas ilmastikutingimusi määravat 20-tahulist täringut… tulemusega 20, mis tähendas, et Monacos lõõskas päike ning ilma muutumist polnud karta. Selle põhjal tuli enne kvalifikatsiooni teha veel rehvivalik, mis oli tiimidele üsnagi suurt peamurdmist nõudev ülesanne: kas minna rajale tavaliste kõvade rehvidega või panna alla pehmed rehvid, mis võimaldavad kiiremini edasi liikuda (soovi korral +1 täringuveeretusele juurde), kuid mis samas kurvide liiga kiire läbimise korral topeltkiiresti kuluvad? Ferrari ja Red Bulli tiimid otsustasid jääda konservativseks ning panid alla jäigemad rehvid, Mercedese ja Lotuse mehed tahtsid aga uut tehnoloogiat katsetada. Ja Williams valis kuldse kesktee – ühele vormelile ühed, teisele teised rehvid.

Järgnenud kvalifikatsioon oli lihtne – iga mängija veeretas oma mõlema auto kohta 20-tahulist täringut ning autod pandi vastavalt tulemusele stardirajale:

1. Roheline (Lotus)
2. Kollamust (Red Bull Racing)
3. Punamust (Scuderia Ferrari)
4. Valge (Mercedes AMG Petronas)
5. Kollane (Red Bull Racing)
6. Sinimust (Williams)
7. Punane (Scuderia Ferrari)
8. Sinine (Williams)
9. Rohemust (Lotus)
10. Valgemust (Mercedes AMG Petronas)

Ning nüüd kõige põnevam – reportaaž sõidust endast.

Tuled fooris süttisvad ning vormelid sööstavad paigalt! Kuid mis toimub?! Paistab, et Lotuse tiimi rohekasmustades värvides autol on raskusi käivitamisega ning mootor sureb välja! Esimesed autod on juba raja esimesse kurvi sisenenud kui masin lõpuks hääled sisse saab ning väga võimsalt eespool sõitjatele järgi võtab.

Monaco ringraja esimene kurv, Sainte Devote, läbitakse rahulikult, ilma müksimata. Kuid sellele järgnenud pikal sirgel hakkavad postitsioonid muutuma: Williamsi esimese piloodi roolitud sinimust auto teeb suurepärase sõidu ning tõuseb kuuendalt stardipositsioonilt teiseks! Kehvem pole ka Williamsi teine piloot sinises autos – Casino kurvile eelneval sirgel võtab ta oma mootorist viimase välja ning üritab punamustast Ferrarist sisekurvi kaudu mööduda kui… Williamsi poolt kasutatava Renault mootori ühtlases urinas on kuulda köhatusi ning pealtvaatajad näevad sumbutajatorust väljuvaid leeke! Ning hetk hiljem toimub täpselt sama eespool sõitva Ferrariga! Ometi ei ole mootorid ju samad?! Tõepoolest mitte – Ferrari lisab hoogu juurde, samas kui Williamsi piloot võtab tuure maha. Tagapool käib aga see-eest väga tihe rebimine, viimased kuus autot sisenevad Casino kurvi sisuliselt külg-küljes kinni.

Loewsi S-kurvis on endiselt esikohalt startinud Lotuse roheline vormel kõige ees, Ferrari punamust aga on taastanud oma teise positsiooni ning Williamsi sinimust on kukkunud kolmandaks. Ülejäänud järgnevad neile tihedas tropis, vaid Ferrari teine piloot on miskipärast veel kaugemale maha jäänud.

Esimese ringi lõpuks tundub, et erilisi muudatusi ei tule, kui järsku, kõigile ootamatult, ei otsusta boksipeatust teha Mercedese tiimi valge auto, mis jätkab sõitu juba täiesti siledaks kulunud pehmete rehvidega! Need oleks tulnud kindlasti välja vahetada, kuid kes ei riski, see šampust ei joo. Teised autod pööravad boksidesse. Pea kõik tiimid vahetavad rehvid vastupidavamate vastu, vaid Lotus jääb kindlaks pehmetele rehvidele.

Järgmine ootamatu moment saabub taaskord Casino kurvi esimesel käänakul, mis peaks ometigi oma lauguse tõttu suhteliselt kergelt läbitav olema. Kuid ei, Williamsi juhtpiloot sinimustas autos läheneb liiga suure kiirusega eespool liikunud Lotusele ning kontakt on vältimatu… boksis värskelt vahetatud Williamisi logoga esispoiler jääb rajale maha!

Kui esimesed vormelid teisel ringil taas Loewsi S-kurvi jõuavad, on vahed juba väga pikaks veninud: Mercedese tiim on väga hea sõidu teinud, haarates enda kätte nii esimese kui ka neljanda positsiooni; Ferrarid on teisel ja viiendal kohal, esikohalt startinud roheline Lotus kolmandal, Williamsid alles kuuenda seitsmendana ning kõige lõppu on jäänud Red Bulli kollased masinad.

Ning hetk hiljem juhtub midagi sellist, mida kõik pealtvaatajad on kartnud (või oodanud) – Williamsi teine piloot möödub hooletult esimesest, mispeale esimene sõidab oma positsiooni taastama asudes tiimikaaslasele külje pealt sisse! Õnneks suudab sinise auto juht külma närvi säilitada ning jätkab sõitu, sinimust vormel, mis juba enne oma esispoilerist ilma jäi, aga saab selliseid kerevigastusi, et sõidu edasine jätkamine on võimatu. Õnneks jõuab raja hooldustiim enne järgmiste vormelite lähenemist hetkega vrakiks muutunud auto raja kõrvale toimetada.

Edasi arenevad sündmused nii tormilise kiirusega, et meie reporteril pole mahti neid enam isegi mitte jäädvustada. Võistluste protokollis on siiski kirjas, et kolmandale ja viimasele ringile läheb esimesena Ferrari tiimi juhtmasin. Ning Williamsi tiimile saatuslikuks osutunud vea põhjustanud juht ei pööragi boksi, kuigi masina seisukord seda lausa karjuvalt nõuaks, vaid asub eespoolsõitjaid kinni püüdma – ning teeb seda üliedukalt. Kartmata mootoririket, lülitab ta enne Casino kurvide grupile eelnenud lõigul sisse koguni kuuenda käigu ning läbib Casino seninägematu kiirusega viiendal käigul, samas perfektset sõidujoonist hoides! Ringi lõpuks võimegi näha Williamsi-Lotuse juhtivate masinate omavahelist duelli, samas kui Ferrarid teevad siledaks sõidetud rehvide tõttu ühe spinni teise järel ning kaotavad kindla poodiumikoha. Vast kõige stabiilsemat sõitu näitab üles Mercedese tiim, mis läheneb eespoololijatele nagu kahe valge hobusega paarisrakend. Red Bulli tiim võtab samal ajal alles Casinole eelneval lõigul Williamsi eeskujul mootorist viimast ning sõidab samuti hetkeks kuuenda käiguga. Paraku on nad selleks ajaks lootusetult maha jäänud ega ohusta enam isegi mitte peale spinne väga aeglaselt kiirust koguvaid Ferrarisid.

Kuid kes siis lõpuks ikkagi peale jääb, kas üheksandalt kohalt startinud, kaks boksipeatust võtnud ja ulmesõidu teinud Lotuse rohemust masin või mitte kehvemini kihutanud Williamsi kaheksandalt kohalt startinud sinine, vaid ühe boksipeatuse teinud vormel? Viimane, Anthony Noghes’i nimeline kurv saab otsustavaks – Williamsi piloot ei julge masinast viimast võtta, kuna isegi pisim kontakt Lotuse vormeliga võib saada saatuslikuks ning sõidab väga ettevaatlikult. Nii näebki lehvivat ruudulippu esimesena rohelise auto juht.

Finišiprotokoll:

1. Rohemust (Lotus) – 25p
2. Sinine (Williams) – 18p
3. Valge (Mercedes AMG Petronas) – 15p
4. Valgemust (Mercedes AMG Petronas) – 12p
5. Roheline (Lotus) – 10p
6. Punamust (Scuderia Ferrari) – 8p
7. Punane (Scuderia Ferrari) – 6p
8. Kollamust (Red Bull Racing) – 4p
9. Kollane (Red Bull Racing) – 2p
10. Sinimust (Williams) – DNF

Seega tõusis mängijatest avaetappi järel esimeseks Margus (roheline) 35 punktiga, teisel kohal on Märt (valge) 27 punktiga, kolmas Andreas (sinine) 18 punktiga, neljas Kristjan (punane) 14 punktiga ja viies Andrea (kollane) 6 punktiga.

Järgmine etapp Eesti esimestel mitteametlikel Formula D meistrivõistlustel sõidetakse päikeselises Hispaanias Valencia tänavarajal. Kõigil, kes tahavad võistlust jälgida, pole siiski vaja nii kaugele lennata – pealtvaatajad, fotograafid, šampuse- ja lilleneiud on oodatud lauamangud.ee klubiruumidesse Tallinnas Luha tänav 19 juba vähem, kui nädala pärast, järgmisel neljapäeval, 9. veebruaril 2012 kell 19.00.

Nimelt algas lauamangud.ee Tallinna kauplus-klubi ruumides, muidu vaikses Uue Maailma linnaosas Luha tänav 19, lauamängu Formula D mängimine championshipi põhimõttel. Oma blogis anname järgnevates postitustes ülevaate sellest, kuidas võistlus edeneb ning millised sünmused rajal aset leiavad. Kuid esmalt väike sissejuhatus - millega on tegu?

Lauamäng Formula D on Prantsuse lauamängukirjastaja Asmodee 2008. aastal ilmavalgust näinud lauamäng, milles kuni 10 mängijat saavad läbi elada vormelipilootide katsumused võidusõidurajal. Mäng on iseenesest väga lihtsate reeglitega ning mängu mehaanika on rajatud vanale heale “veereta ja liigu” loogikale. Samas on kõige selle juures üllatavalt palju simulatsioonielementi, mängijatel tuleb otsustada, millise käiguga millisetel lõikudel sõita, samuti on kriitiline õigeaegne pidurdamine, et mitte kurvidest välja sõita jne. Ning kõige selle juures tuleb piinliku hoolega jälgida, et võistlusauto ikka ühes tükis koos püsiks… Kuid aitab sellest – kel huvi mänguga tutvust teha, võib astuda läbi meie kauplusest ülalmainitud aadressil ning oma silmaga mängukarbi sisse vaadata. Või siis mõnel teisipäevasel lauamänguõhtul lausa ise oma oskusi proovida.

Eesti esimesed mitteametlikud meistrivõistlused otsustasime läbi viia mitte kümne, vaid viie juba kogenud mängijaga. Kuid rajal on korraga ikkagi kümme autot, sest iga osaleja juhib oma tiimi. Tiimid ja võistlejad on:

Red Bull Racing (kollane) – Andrea
Scuderia Ferrari (punane) – Kristjan
Mercedes AMG Petronas (valge) – Märt
Williams (sinine) – Andreas
Lotus (roheline) – Margus

Meistrivõistlustel mängitakse kokku viis etappi viiel põhimängu ja mängulaiendite ringrajal, milleks on: Monaco, Valencia, Hockenheim, Singapore ja Sebring. Formula D meistrivõistlused võidab mängija, kes kogub tiimiarvestuses kõige rohkem punkte. Punkisüsteem on analoogne praegu kasutusel oleva päris vormelivõistluste omaga: I kohal lõpetanud auto saab 25 punkti, II koht 18 punkti jne kuni 10. kohani, mis annab 1 punkti.

Mängime Formula D advanced reeglite järgi, lisaks veel enamus lisareegleid ja mõned modifikatsioonid. Näiteks sõidame igal etapil 3 ringi, kuid et mänguaeg liiga pikaks ei läheks, on keelatud oma käigu venitamine ning juba astutud sammude tagasivõtmine. Ehk siis otsustad, kas teed käiguvahetuse, veeretad vastavat täringut ning käid oma autoga nõutud arvu samme. Ning vale otsuse vastuvõtmise korral vastutad tagajärgede eest. Loomulikult on variantreeglitest kasutusel ilmastikutingimuste määramine enne sõidu algust, erinevad rehvid, tehnilised boksipeatused jne. Ning et mäng rohkem päriselu simuleeriks, ei tee me sirgetel lõikudel kokkupõrkekontrolli – tõelised vormelipiloodid ju samuti üldjuhul sirgel masinaid ei mõlgi – vaid ainult kurvides. Kuid seal juba palju karmimatel tingimustel kui tavamängus.

Kuid mis siin ikka reegleid ümber kirjutada – kel huvi meistrivõistluseid jälgida, võib publikuks tulla! Järgmise etapi toimumisajast anname teada juba järgmises postituses.

Aga jah, teiste plaanitud hommikune Kingdom Builderi revanš jäi mitmetel tehnilistel asjaoludel ära – kuid seevastu õnnestus ära proovida Ascensioni uusim (võiks öelda, et suisa ahjusoe) laiend Storm of Souls (heh-heh, kes siin rääkis, et Return of the Fallen on kuum sõna . Tegemist on siis Ascensioni laiendiga, mida on võimalik mängida nii iseseisvalt kui kombineerida eelnevate Ascensioni väljaannetega (sellistel juhtudel saab osaleda isegi kuni kuus mängijat!). Värskema välimuse on saanud ka kaartide kujundus – kui põhimängul olid pildid kuidagi lamedad ning pastelsetes värvitoonides, siis Storm of Soulsis on värvid juba meeldivalt kirkamad. Mängumehaanika osas on mitmeidki uuendusi – nii on näiteks lisaks kultistile alati olemas ka fanaatikud, kellega ajaviiteks kakelda – lisaks punktidele saab nendelt aga ka trofeesid. Trofeed ongi teine suurem täiendus – nimelt saab nii fanaatikute kui ka osade koletiste maha löömisel “laiba” omale trofeeks, mille hävitamisel siis omakorda mingi väike boonus sülle kukub. Ning kolmandaks suuremaks täienduseks on sündmused. Nende osas olin alguses suhteliselt skeptiline, kartes et tegemist on mängu liiga juhuslikuks muutvate tegevustega kuid reaalsuses selgus, et nad küll kallutavad mängu kergelt ühes või teises suunas (lifebound, void vmt) kuid mitte liiga tugevasti.

Poodidesse jõuab Storm of Souls hinnanguliselt novembri lõpus, kuid siinkohal on mul ülihea uudis kõigile siinsetele lugejatele – nimelt on tänu headele suhetele tootjaga võimalik lauamangud.ee-st seda mängu juba oktoobri lõpus soetada! Kogus on piiratud (loe: väike), seega jätkub vaid kiirematele. Huvilised annavad endast ilusti märku.

Viimasel päeval sai uudistatud ka selliseid vidinaid, mis tavaliselt rahvamasside varju jäid – nii nagu näiteks see digitaalne mängulaud. Miniatuuride all kuvati nende varustust ning erinevaid omadusi/väärtusi, miniatuure liigutades liikusid need ilusti kaasa. Sõdimise tarbeks oli kõrval ilus punane nupp “FIRE”, mida klikkides siis digilaual miniatuuride vahel punased punktiirid jooksma hakkasid

Viimasele päevale kohaselt sai ka UGG boksis käidud ning oksjone vaadatud – ülimalt vähe oli osalejaid ning ka kaup oli selline allaharjukeskmine. Tegelikult oli suure osa Grebbe boksist enda alla võetud igasugused küljesoojendajatest kaisuloomad (no et lükkad selle mikrolaineahju ja annad siis lapsele uinumiseks külje alla. Ma ise ka imestasin et selliseid asju olemas on).

Samas õnnestus aga heita pilk UGG järgmisele mängule, mida plaanitakse järgmisel aastal välja anda – Medieval Conquest – ning selle prototüüp nägi küll kenake välja. Tavaliselt on Udo mängude puhul suurimaks kriitika objektiks nende visuaalne külg, Medieval Conquesti puhul pole aga sellele ühtegi halba sõna öelda. Eks näis, milline mängitavus on.

Kell tiksus aga väsimatult ning oligi aeg ette võtta selle lauamängumessi viimane mäng. Seekord sai selleks valitud midagi klassikalisemat ning seekord Mayfairi toodangust – ehk siis kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud Atlantis. Kuna tegemist pole millegi uhiuuega, siis selle reegleid selgitama ei hakka – mainin vaid, et tegemist on (taaskord) tõeliselt lihtsate reeglitega mänguga, mis oma kiire kulgemise juures võimaldab päris mõnusalt aega viita. Hea seltskonna puhul soovitan eriti.

Ja saigi Spiel 2011 selleks korraks läbi. Loodetavasti suutsin oma kirjatükkidega-piltidega edasi anda killukesegi siinset melu ning õhkkonda – aga igal juhul tänud teile lugemast ning kohtumiseni meie teisipäevastel lauamänguõhtutel! Siis saate ühtlasi teada, mida ma endale soetasin

aigar

Ja nüüd asjast. See on juba esimesest Esseni külastusest tegelikult teada olnud, et laupäev on see päev, kus eriti messil ringi liikuda pole mõtet. Sel päeval külastavad messi (kõigi teiste lahedate inimeste kõrval) nimelt ka igavlevad koduperenaised koos tüütute teismelistega (ääremärkus: saksa teismelised on täpselt sama tüütud kui eesti omad) – ja seda suurtes kogustes ning üliaeglastel kiirustel. Seega oli tänane päev igati sobiv neile, kes sakslastega rohkem füüsilist kontakti saavutada ihkasid – kuna mul aga sellist soovi polnud, sai keskendutud rohkem erinevate mängude testimisele.

Kui mäletate, siis eilses postituses rääkisin 175-eurosest mängust Wilderness – ning täna avaneski meeldiv võimalus endal see järgi proovida. Tegemist on taaskord suhteliselt lihtsat mehaanikat kasutava lauamänguga, kus tuleb piltlikult öeldes kaardi ühest nurgast elusana teise nurgani jõuda. Vastaseks on peale nelja aastaaja (ning rahvusvahelise kapitalismi) ka metsikud elajad ning sinu kallite kaasmängijate poolt välja käidavad sündmuskaardid. Kaartidel on nimelt alati kaks sündmust: üks see, mis sulle head teeb ning teine selline, mis (enamasti) teistele halba teeb. Valida saad neist aga vaid ühe. Mängijatel on vaid kolm omadust, millel vaja silma peal hoida – kui näljane sa oled, kui janune oled ja kui palju veel energiat (vastupidavust) on. Iga käigu lõpus suureneb nii nälg kui janu ning väheneb vastupidavus – kui see aga piisavalt madalaks langeb, oled kutupiilu.

Kuna täna oli meid piisavalt mängimas, läks mäng arvesse ka kvalifikatsioonina, mille võitja finaali pääses (ja finaali võitja sai teatavasti omale ühe mängu) – nii et Eesti au oli kaalul. Kolm mehikest hakkasidki seega küla poole lippama. Rodriguez ja Juan otsustasid minna lõunapoolsemat lagendikku mööda, riskides metsiku hundikarjaga kokku saada – Eesti mees Vello aga lippas välejalgselt mööda põhjapoolkera mägiteid ning saavutas sellega kerge edumaa. Kuna kaasas olnud riidejupp osutus kaardiks ning sobival hetkel alanud paduvihm leevendas janu, õnnestus oma edumaad veelgi suurendada… kuniks salakavalad konkurendid siiski alatute võtetega momentumi maha võtsid ja algne hoog rauges. Samas sai Juan omale soost külge mitu kurja viirust ja ei aidanud teda ka üle järve parvetamine, Rodriguez aga eksis lihtlabaselt ära ning peale ühte tormist ööd selguski, et Vello on külast vaid ühe sammu kaugusel. Alanud hommikutunnid olid küll pimedad, nii et eksimise oht oli suur, kuid tänu õigel hetkel saadud sündmuskaardile selgus, et Vello näeb pimedas kui vana loom – ja nii õnnestuski ta esimesena külakesse saada NING EESTI OLI FINAALIS! (Tarmo Tiisleril hakkaks siinkohal hääl juba kergelt kähisema). Finaalis paraku loosiõnn meid ei soosinud ning kuna osalejaid oli mingil moel paraku rohkem kui mängijate hulk võimaldas, tuli leppida kibeda saatusega, et loosi tulemusel meile kohta ei jäänud. Mäng ise oli aga sellegipoolest väga hea.

Kui keegi on jälginud BGG live-edetabelit, siis see on suhteliselt muutliku iseloomuga – mis on mingil hetkel esikolmikus, ei pruugi paari tunni pärast enam esikümnessegi jõuda. Mingi hetke esimesed positsioonid olid näiteks sellised.

Heal kohal oli ka 1830, kuigi ega ma seda eriti seal mängitamas küll näinud.

Väike pilt muhelema võtvast hinnapoliitikast. Ei mäletagi, mitmendat aastat nad neid mänge müüvad

Teel uude mängukohta möödusime Z-Mani boksist ning siin kolm pilti nende uutest hittidest: Dungeon Pets, Palenque ja Undermining:

Keskpäevase tunglemise ajal kõndisin parajasti mööda Mayfairi mängimisalast, kui märkasin ühe laua taga istumas tuttava näoga tegelast – Martin Wallace oli tulnud jagama autogramme, kuid paraku ei pakkunud see võimalus kellelegi huvi. Uurisin siis talt, et kuidas siiani läinud on – ta lihtsalt kehitas õlgu, et ju ta siis pole lihtsalt siin piisavalt kuulus. Lohutasin te, et eks mõnikord ole tore ka lihtsalt istuda ja rahvast vaadata – ning sellega jäi ta nõusse. Vahemärkus: Uwe ilmumine reedel Lookout Gamesi boksi tekitas seevastu keskmise suurusega ummiku.

Aga nüüd tagasi mängulainele: järgmisena otsustasime üle vaadata Twilight Creationsi uusima mängu “Little Dead Riding Hood”, kus 9mm-püstolitega varustatud Punamütsikesed üritavad murda läbi zombie-huntide piiramisrõngast, et vanaemakesele viia piimakest ja saiakest. Tegemist seega igati elulise ja olulise õppetunni andva mänguga. Meie suureks naudinguks tuli seda mängu tutvustama disainer (ja firma omanik) Todd isiklikult – ning temal juba jutt jooksis. Ega meiegi eriti võlgu jäänud ning irvitamist oli küllaga – nii et mingil hetkel küsis Todd oma kaasa käest üle, et on ta kindel, et nad nende kolme hullu eestlasega juba varasemalt kuidagi tuttavad ole

Mäng ise on aga suhteliselt lihtne – kõigeealt valid nö. “abilise”, kes sulle (ja mõnikord ka teistele) tegevusi annab ning seejärel oli võimalus käia välja kaart kas sündmuseks või liikumiseks. Kui sattusid hundiga kokku, tuli võidelda – võitlemiseks pandi kotti üks hundi pildiga marker ning nii palju padruneid kui sa raisata raatsisid ja seejärel võeti kotist pimesi üks marker välja. Kui see oli padrun, tühjendasid pideme korralikult hunti ning see läks taevastele jahimaadele, kui aga hunt siis pidid temast sammu kaugemale astuma. Tegemist on seega suhteliselt lihtsa (seltskonna)mänguga, kus sügavam mõtlemine ja planeerimine pigem vastunäidustatud on.

Pildikesed klassikalisest sõja- ning lastemängude hübriidist “Loopin’ Louie”, mis paraku tolleks hetkeks juba läbi müüdud oli:

Viimase mängu nö. “eurolaksuks” sai taaskord valitud midagi Queen Gamesilt – ning seekord oli see käesoleva aasta haip “Kingdom Builder”. Lähenesime sellele teatava skepsisega, et no oleme-oleme neid kuningriikide ülesehitamisi näinud, tööliste asetamine ja piirkonna kontroll ja kõik muu sinna juurde. Tegelikult oli see mäng aga tõsiselt meeldiv üllatus – ülimalt lihtsate reeglitega mäng, millel samas varieeruvust piisavalt, et mitte niipea igavaks muutuda, kuid samas ka sügavust piisavalt selleks, et erinevaid strateegiaid proovida. Käesoleva messi jooksul oli see esimene mäng, peale mida tundsime kihelust, et tahaks kohe veel ühe otsa teha – kuid paraku hakkas messipäev selleks korraks otsa saama. Nii nagu ka minu jutt nüüd.

Martiniga täna alustasime, temaga ka lõpetame – ehk siis tema nägu peale seda, kui selgus, et Aigar võitis ning tema jäi eelviimaseks.

Kõige muu hulgas viskasin pilgu peale Heidelbergeri putkale (Essenis mittekäinutele võrdluseks, et antud salong kujutab endast midagi taolist, kui Stockmann kuulutaks keset Hullusid Päevasid välja veel eraldi soodusmüügi). Nüüd, kui olete selle võrdluse läbi lugenud, ütlen kohe järele, et tegelikkuses see paraku enam ei päde – hinnad on seal suht samad mis mujal. Saksa mainstream välja arvatud. Ning valiku poolest on ka karmimaks mindud… seal oleks saanud soetada näiteks nii Tide of Ironi kui ka Descenti. Mitte väga sõbralike hindadega.

Battletech tundub olevat midagi mulle sobilikku – suured robotid uhavad üksteisele hagu anda:

Chessexi boks – le täringud:

Air Show oli mäng, mis kohapealse BGG reitingu järgi oli vahepeal täitsa Kuum Sõna. Paraku tegijad ise meile seda demoma ei vaevunud – peale 10-minutilist ootamist  keegi meid juhendama ei ilmunud ning läksime edasi oma teed.

Nipsuautode Maailmameistrivõistlustel kohtusime tuntud serbo-horvaadi meistersportlase Martiniga. Long story short: võitsin teda pikalt.

Ascensionis tegi seevastu Inga meil mõlemal selja prügiseks… mis tõestas minu jaoks taaskord, et eks see üks parajalt random mäng ning naistekas ole ka

Sekka ka mõni miniatuuripilt. Leidsin nimelt ühe uue urka, kus mägedes ka sees päike paistis.

Fief:

Üks mäng rootslastelt, Wilderness, mille puhul üllatas mind kõige rohkem hind – 175 eurot. Mäng valmib käsitööna ning kõik Essenile kaasa toodud 7 eksemplari olid täna õhtuks ka omale uue ja õnneliku omaniku leidnud.

Needsamad rootslased (FryxGames) olid valmis teinud ka ühe laheda kosmosejaama ehitamise mängu Space Station. Alguses olin küll pisut skeptiline, kuid hoolimata kaartide keskpärasest kujundusest oli mängu mehaanika ootamatult mõnus. Tegemist on siis kaardimänguga, kus kaartidel on kujutatud kas erinevad kosmosejaama osad või hoopis mängu käiku mõjutavad sündmused. Ehitad vaikselt oma jaama üles nendest vidinatest mis parajasti kätte satuvad ning oled siis rõõmus kui selle abil teiste jaamasid pisut hakkida saab Mäng käib võidupunktide peale, punkte saab siis kui mingis valdkonnas (militaar, teadus vmt) sul teistest rohkem ehitatud on (ja ka mõningate sündmuskaartide abil) – samas on mängus ka rahaline mõõde olemas, sest ehitamiseks tuleb pappi välja köhida. Liiga über-keeruliseks pole aga asja aetud, nii et täitsa nauditav tunnike.

Teine (ja veelgi lühem ja veelgi lahedam) proovitud mäng oli Rumble in the House. Iga vooru alguses saab endale kaks salajast tegelaskuju ning seejärel algab mängimine. Oma käigu jooksul sa kas a) liigutad mõnda tegelastest kõrvalolevasse ruumi või b) kui kuskil ruumis on kaks tegelast, viskad ühe neist majast välja. Kes viimasena majja jääb, saab 10 punkti, viimasena välja visatu 9 punkti, eelviimane 8 ja nii edasi. Viiekesi mängides kestis üks demovoor vist tubli kaheksa minutit – ja oli  jaburalt lõbus.

Ning muidugi ka väike laks eurokaga. Mina olen juba ammu kapist välja tulnud ja ei häbene tunnistada, et eksisteerib täitsa mõnusaid-mängitavaid eurokaid, seetõttu sai ära proovitud eelmise aasta Queen Gamesi hittmäng Fresco. Piltidel on kujutatud punase (ehk siis moi) tegelase stabiilne (jätkusuutlik) püsimine punktirajal. Lõpuks õnnestus aga siiski teine koht ära napsata. Mida mängu kohta öelda? Täitsa kobe… isegi üle Harju.. vabandust, Esseni keskmise.

Ning lõpetuseks: kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis üks video ütleb rohkem kui tuhat pilti. Vaadake, nautige, kadestage – “The one, the only, the greatest king of Assyria – Udo the First!!!”. (NB! 140 MB – sorry dial-upiga vennad) Meie läheme homme jälle tema live-kontserdile

Käesolev Duel in the Darki sessioon on mängitud soolos, ehk siis üksinda laua vastu – ja ametlike reeglite kohaselt mängib siis inimene sakslasi ja inglaste pommitajad/hävitajad liiguvad automaatselt nö. “juhuslikku” rada pidi. Kui aga oled juba vähemalt korragi seda mängu enne mänginud, on sakslastel enamasti tegemist suhteliselt lihtsakoelise tõrjetööga – seetõttu sobibki hästi analoogiaks sissejuhatuses toodud kogemusteta hulljulgete kadettide ja kogenud saksa ässade vastuseis. Kahekesi mängides on tegemist juba tunduvalt pingelisema mõttetöö ning kavaldamisega… aga see on juba üks hoopiski teine sessioon…

Sakslased on oma kaitseliini ehitanud üles rannikule ning neli hävitajate eskadrilli baseeruvad esmase kaitseliini taga. Sakslaste lootuseks on esmase kaitseliini püsimine – sest tagala (eesotsas Berliiniga) on jäetud suhteliselt kaitsetuks, vaid üksikud radarid hoiataks võimalike läbi murdnud vaenlaste eest.

On sume suveöö, täiskuu, kerge pilvisusega – vaid Hamburgi lähistel on udu. Ka Hamburgi lennuväljal laiutab udu – ning see tähendab kohe automaatselt Inglismaale võidupunkti kui sealne eskadrill õhku tõusma peaks.

Inglise pommitajad üritavad üle kanali tulla võimalikult märkamatult, pilvede kohal. Nende ees lendavad Moskiitod hävitavad nimetu mereäärse lennuvälja. Sakslastel on antud eskadrillidele kõrgeima lahinguvalmiduse korraldus, kuid õhku veel pole tõustud – analüütikud üritavad välja kalkuleerida inglaste sihtpunkti, et siis sinna tormata.

Moskiitod raporteerivad pommitajatele: “Lennuväli hävitatud”. Sideprobleemide tõttu kuuleb pommieskadrilli komandör aga hoopis “Lennuväli, hävitajad!” ning ootamatu kursimuudatuse kirdesse. Inglise hävitajad järgnevad neile ning hävitavad ka teise mereäärse lennuvälja. Sakslased on endiselt ootevalmis.

Inglise pommitajad jõuavad mandrile, purustatud uduse lennuvälja kohale – kuid ootamatult süttivad lennuvälja naabruses prožektorid ning vallandub õhutõrjekahurite kanonaad. Mitu pommitajat saavad tabamuse, sakslastele 9VP. Kuna inglased on jõudnud mandrile, tõuseb õhku Ruhri lennuväljal paiknenud saksa eskadrill ja lendab linna kohale. Teist saksa õhuüksust blokeerivad aga inglaste Moskiitod, ähvardades õhkutõusjaid kohe tinarahega tagasi alla tõmmata.

Selgub, et inglaste sihtmärgiks ongi Ruhri tööstuskompleks, seega skooribki seal tiirutav eskadrill pommitajate vastu 4VP-d. Paraku ei päästa see linna hävingust ning inglased saavad omale pommitamise eest 15VP-d. Inglased asuvad tagasiteele.

Inglaste üht võimalikku taganemisteed ära lõikama suunduvad sakslased satuvad Moskiitode otsa. 1 VP inglastele. Appi kiirustab ka sakslaste Frankfurti lähistel baseerunud üksus.

Inglise pommitajad üritavadki tagasi jõuda võimalikult lühimat teed mööda – kuid satuvad seeläbi paraku nii neid varitseva saksa lennuväe kui ka maapealsete kaitserajatiste tule alla. 4+6 VP-d sakslastele.

Saksa üksustele antakse käsk maanduda – vaenlane on taganema löödud. Inglased teevad aga saatusliku vea, valides kanali ületamise asemel tunduvalt ohtlikuma tee mööda rannikut – otse üle õhutõrje ning prožektorite. +6VP-d sakslastele.  Paanikas pommitajate riismed satuvad veelgi sügavamale õhutõrje kohale,andes sakslastele veel 6VP-d, ning alles siis jõuavad ellujäänud britid oma lennuväljani. Resultaati kokku lüües selgub, et hoolimata edukast Ruhri pommitamisest on öö kaasa toonud järjekordse hävingu inglastele…