Kõigepealt soovilugu: Martin ja karvane naine.
Ja nüüd asjast. See on juba esimesest Esseni külastusest tegelikult teada olnud, et laupäev on see päev, kus eriti messil ringi liikuda pole mõtet. Sel päeval külastavad messi (kõigi teiste lahedate inimeste kõrval) nimelt ka igavlevad koduperenaised koos tüütute teismelistega (ääremärkus: saksa teismelised on täpselt sama tüütud kui eesti omad) – ja seda suurtes kogustes ning üliaeglastel kiirustel. Seega oli tänane päev igati sobiv neile, kes sakslastega rohkem füüsilist kontakti saavutada ihkasid – kuna mul aga sellist soovi polnud, sai keskendutud rohkem erinevate mängude testimisele.
Kui mäletate, siis eilses postituses rääkisin 175-eurosest mängust Wilderness – ning täna avaneski meeldiv võimalus endal see järgi proovida. Tegemist on taaskord suhteliselt lihtsat mehaanikat kasutava lauamänguga, kus tuleb piltlikult öeldes kaardi ühest nurgast elusana teise nurgani jõuda. Vastaseks on peale nelja aastaaja (ning rahvusvahelise kapitalismi) ka metsikud elajad ning sinu kallite kaasmängijate poolt välja käidavad sündmuskaardid. Kaartidel on nimelt alati kaks sündmust: üks see, mis sulle head teeb ning teine selline, mis (enamasti) teistele halba teeb. Valida saad neist aga vaid ühe. Mängijatel on vaid kolm omadust, millel vaja silma peal hoida – kui näljane sa oled, kui janune oled ja kui palju veel energiat (vastupidavust) on. Iga käigu lõpus suureneb nii nälg kui janu ning väheneb vastupidavus – kui see aga piisavalt madalaks langeb, oled kutupiilu.
Kuna täna oli meid piisavalt mängimas, läks mäng arvesse ka kvalifikatsioonina, mille võitja finaali pääses (ja finaali võitja sai teatavasti omale ühe mängu) – nii et Eesti au oli kaalul. Kolm mehikest hakkasidki seega küla poole lippama. Rodriguez ja Juan otsustasid minna lõunapoolsemat lagendikku mööda, riskides metsiku hundikarjaga kokku saada – Eesti mees Vello aga lippas välejalgselt mööda põhjapoolkera mägiteid ning saavutas sellega kerge edumaa. Kuna kaasas olnud riidejupp osutus kaardiks ning sobival hetkel alanud paduvihm leevendas janu, õnnestus oma edumaad veelgi suurendada… kuniks salakavalad konkurendid siiski alatute võtetega momentumi maha võtsid ja algne hoog rauges. Samas sai Juan omale soost külge mitu kurja viirust ja ei aidanud teda ka üle järve parvetamine, Rodriguez aga eksis lihtlabaselt ära ning peale ühte tormist ööd selguski, et Vello on külast vaid ühe sammu kaugusel. Alanud hommikutunnid olid küll pimedad, nii et eksimise oht oli suur, kuid tänu õigel hetkel saadud sündmuskaardile selgus, et Vello näeb pimedas kui vana loom – ja nii õnnestuski ta esimesena külakesse saada NING EESTI OLI FINAALIS! (Tarmo Tiisleril hakkaks siinkohal hääl juba kergelt kähisema). Finaalis paraku loosiõnn meid ei soosinud ning kuna osalejaid oli mingil moel paraku rohkem kui mängijate hulk võimaldas, tuli leppida kibeda saatusega, et loosi tulemusel meile kohta ei jäänud. Mäng ise oli aga sellegipoolest väga hea.
Kui keegi on jälginud BGG live-edetabelit, siis see on suhteliselt muutliku iseloomuga – mis on mingil hetkel esikolmikus, ei pruugi paari tunni pärast enam esikümnessegi jõuda. Mingi hetke esimesed positsioonid olid näiteks sellised.
Heal kohal oli ka 1830, kuigi ega ma seda eriti seal mängitamas küll näinud.
Väike pilt muhelema võtvast hinnapoliitikast. Ei mäletagi, mitmendat aastat nad neid mänge müüvad 
Teel uude mängukohta möödusime Z-Mani boksist ning siin kolm pilti nende uutest hittidest: Dungeon Pets, Palenque ja Undermining:
Keskpäevase tunglemise ajal kõndisin parajasti mööda Mayfairi mängimisalast, kui märkasin ühe laua taga istumas tuttava näoga tegelast – Martin Wallace oli tulnud jagama autogramme, kuid paraku ei pakkunud see võimalus kellelegi huvi. Uurisin siis talt, et kuidas siiani läinud on – ta lihtsalt kehitas õlgu, et ju ta siis pole lihtsalt siin piisavalt kuulus. Lohutasin te, et eks mõnikord ole tore ka lihtsalt istuda ja rahvast vaadata – ning sellega jäi ta nõusse. Vahemärkus: Uwe ilmumine reedel Lookout Gamesi boksi tekitas seevastu keskmise suurusega ummiku.
Aga nüüd tagasi mängulainele: järgmisena otsustasime üle vaadata Twilight Creationsi uusima mängu “Little Dead Riding Hood”, kus 9mm-püstolitega varustatud Punamütsikesed üritavad murda läbi zombie-huntide piiramisrõngast, et vanaemakesele viia piimakest ja saiakest. Tegemist seega igati elulise ja olulise õppetunni andva mänguga. Meie suureks naudinguks tuli seda mängu tutvustama disainer (ja firma omanik) Todd isiklikult – ning temal juba jutt jooksis. Ega meiegi eriti võlgu jäänud ning irvitamist oli küllaga – nii et mingil hetkel küsis Todd oma kaasa käest üle, et on ta kindel, et nad nende kolme hullu eestlasega juba varasemalt kuidagi tuttavad ole
Mäng ise on aga suhteliselt lihtne – kõigeealt valid nö. “abilise”, kes sulle (ja mõnikord ka teistele) tegevusi annab ning seejärel oli võimalus käia välja kaart kas sündmuseks või liikumiseks. Kui sattusid hundiga kokku, tuli võidelda – võitlemiseks pandi kotti üks hundi pildiga marker ning nii palju padruneid kui sa raisata raatsisid ja seejärel võeti kotist pimesi üks marker välja. Kui see oli padrun, tühjendasid pideme korralikult hunti ning see läks taevastele jahimaadele, kui aga hunt siis pidid temast sammu kaugemale astuma. Tegemist on seega suhteliselt lihtsa (seltskonna)mänguga, kus sügavam mõtlemine ja planeerimine pigem vastunäidustatud on.
Pildikesed klassikalisest sõja- ning lastemängude hübriidist “Loopin’ Louie”, mis paraku tolleks hetkeks juba läbi müüdud oli:
Viimase mängu nö. “eurolaksuks” sai taaskord valitud midagi Queen Gamesilt – ning seekord oli see käesoleva aasta haip “Kingdom Builder”. Lähenesime sellele teatava skepsisega, et no oleme-oleme neid kuningriikide ülesehitamisi näinud, tööliste asetamine ja piirkonna kontroll ja kõik muu sinna juurde. Tegelikult oli see mäng aga tõsiselt meeldiv üllatus – ülimalt lihtsate reeglitega mäng, millel samas varieeruvust piisavalt, et mitte niipea igavaks muutuda, kuid samas ka sügavust piisavalt selleks, et erinevaid strateegiaid proovida. Käesoleva messi jooksul oli see esimene mäng, peale mida tundsime kihelust, et tahaks kohe veel ühe otsa teha – kuid paraku hakkas messipäev selleks korraks otsa saama. Nii nagu ka minu jutt nüüd.
Martiniga täna alustasime, temaga ka lõpetame – ehk siis tema nägu peale seda, kui selgus, et Aigar võitis ning tema jäi eelviimaseks.
