Esseni teiseks päevaks sai võetud tegutsemiskava sellise maavillase moto järgi nagu “Vähem möla, lühem samm” – ehk siis kuna esimesel päeval sai kõikse olulisem ära nähtud ja jutud räägitud, sai tänast pisut rahulikumalt võetud. Tegelikkuses nägi see muidugi välja selline, et traavisime mööda halle ringi ja mõtlesime aeg-ajalt, et võiks midagi ikka mängida. Ega see samas igal pool paraku õnnestunud ka.
Kõige muu hulgas viskasin pilgu peale Heidelbergeri putkale (Essenis mittekäinutele võrdluseks, et antud salong kujutab endast midagi taolist, kui Stockmann kuulutaks keset Hullusid Päevasid välja veel eraldi soodusmüügi). Nüüd, kui olete selle võrdluse läbi lugenud, ütlen kohe järele, et tegelikkuses see paraku enam ei päde – hinnad on seal suht samad mis mujal. Saksa mainstream välja arvatud. Ning valiku poolest on ka karmimaks mindud… seal oleks saanud soetada näiteks nii Tide of Ironi kui ka Descenti. Mitte väga sõbralike hindadega.
Battletech tundub olevat midagi mulle sobilikku – suured robotid uhavad üksteisele hagu anda:
Chessexi boks – le täringud:
Air Show oli mäng, mis kohapealse BGG reitingu järgi oli vahepeal täitsa Kuum Sõna. Paraku tegijad ise meile seda demoma ei vaevunud – peale 10-minutilist ootamist keegi meid juhendama ei ilmunud ning läksime edasi oma teed.
Nipsuautode Maailmameistrivõistlustel kohtusime tuntud serbo-horvaadi meistersportlase Martiniga. Long story short: võitsin teda pikalt.
Ascensionis tegi seevastu Inga meil mõlemal selja prügiseks… mis tõestas minu jaoks taaskord, et eks see üks parajalt random mäng ning naistekas ole ka 
Sekka ka mõni miniatuuripilt. Leidsin nimelt ühe uue urka, kus mägedes ka sees päike paistis.
Fief:
Üks mäng rootslastelt, Wilderness, mille puhul üllatas mind kõige rohkem hind – 175 eurot. Mäng valmib käsitööna ning kõik Essenile kaasa toodud 7 eksemplari olid täna õhtuks ka omale uue ja õnneliku omaniku leidnud.
Needsamad rootslased (FryxGames) olid valmis teinud ka ühe laheda kosmosejaama ehitamise mängu Space Station. Alguses olin küll pisut skeptiline, kuid hoolimata kaartide keskpärasest kujundusest oli mängu mehaanika ootamatult mõnus. Tegemist on siis kaardimänguga, kus kaartidel on kujutatud kas erinevad kosmosejaama osad või hoopis mängu käiku mõjutavad sündmused. Ehitad vaikselt oma jaama üles nendest vidinatest mis parajasti kätte satuvad ning oled siis rõõmus kui selle abil teiste jaamasid pisut hakkida saab Mäng käib võidupunktide peale, punkte saab siis kui mingis valdkonnas (militaar, teadus vmt) sul teistest rohkem ehitatud on (ja ka mõningate sündmuskaartide abil) – samas on mängus ka rahaline mõõde olemas, sest ehitamiseks tuleb pappi välja köhida. Liiga über-keeruliseks pole aga asja aetud, nii et täitsa nauditav tunnike.
Teine (ja veelgi lühem ja veelgi lahedam) proovitud mäng oli Rumble in the House. Iga vooru alguses saab endale kaks salajast tegelaskuju ning seejärel algab mängimine. Oma käigu jooksul sa kas a) liigutad mõnda tegelastest kõrvalolevasse ruumi või b) kui kuskil ruumis on kaks tegelast, viskad ühe neist majast välja. Kes viimasena majja jääb, saab 10 punkti, viimasena välja visatu 9 punkti, eelviimane 8 ja nii edasi. Viiekesi mängides kestis üks demovoor vist tubli kaheksa minutit – ja oli jaburalt lõbus.
Ning muidugi ka väike laks eurokaga. Mina olen juba ammu kapist välja tulnud ja ei häbene tunnistada, et eksisteerib täitsa mõnusaid-mängitavaid eurokaid, seetõttu sai ära proovitud eelmise aasta Queen Gamesi hittmäng Fresco. Piltidel on kujutatud punase (ehk siis moi) tegelase stabiilne (jätkusuutlik) püsimine punktirajal. Lõpuks õnnestus aga siiski teine koht ära napsata. Mida mängu kohta öelda? Täitsa kobe… isegi üle Harju.. vabandust, Esseni keskmise.
Ning lõpetuseks: kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis üks video ütleb rohkem kui tuhat pilti. Vaadake, nautige, kadestage – “The one, the only, the greatest king of Assyria – Udo the First!!!”. (NB! 140 MB – sorry dial-upiga vennad) Meie läheme homme jälle tema live-kontserdile
