Mis on mis: eurokad ja ameeriklased

Aeg-ajalt lauamängurite seltskondades ringi hängides ja tšillides (loe: laua taga konutades) võib nende jutus kohata omamoodi väljendeid, nagu eurokad ning ameritrash – näiteks “Ah, see oli täiesti tüüpiline eurokas” või “Ehe ameritrash – tõeline dicefest!”. Väga meelevaldselt jagades saakski tegelikult nende terminite abil kõik lauamängud jagada kaheks – need kas kuuluks ühte või teise gruppi. Samas oleks kahe grupi vaheline piir suhteliselt lai ning hägune, seetõttu vaatakski, et mis nende väljendite taga täpsemalt on.

Lühidalt öelduna on tegu kahe erineva mänguloogika ja -mehaanika üleshituse põhimõttega. Euromängude puhul üritatakse reeglina luua võimalikult deterministlikku mängusüsteemi, kus õnnel oleks minimaalne roll. Ehk siis: mängijad tegelevad antud reeglite raames optimeerimise, süstematiseerimise, kogumise jmt pigem analüütilisema tegevusega. Mängijate vahel otseseid konflikte pole (seda siis mängumehaanika mõttes, käsipidi kallale võivad nõrgema närvikavaga isendid suvalise mängu juures minna ning kaudsedki on pigem stiilis “Oi pagan, sa võtsid selle kuubiku minu eest ära. Ma pean nüüd oma strateegiat muutma.”. Miks selliseid süsteeme euromängudeks kutsutakse – tont seda teab. Kaheldakse aga, et selle taga on euroopa (ja eeskätt saksa) lauamängukultuuris domineerivam vajadus/püüdlus mõtlemise arendamise suunas läbi mängude.

Teiseks eurokate omapäraks on nende suhteliselt nõrk mänguteema. Kui mängu kirjelduses küll räägitakse, et tegemist on olelusvõitlusega kiviajas, kauplemisega keskajas või ressursihaldusega tulevikus, siis mängu olemus ei muutuks vähimalgi määral kui lihtsalt üks teema vahetataks teisega: näiteks keskaegse külamajanduse temaatikat edasiandva mängu saaks lihtsalt muuta tänapäeva autoremonditöökoja igapäevategevust kehastavaks mänguks. “See kuubik oli enne toit, nüüd on mutrid… see marker tähistas enne külavanemat, nüüd on firma CEO… enne pidi kokku saama 5 erinevat toitu, nüüd remontima 7 erinevat autot… ja võidupunktide rada jääb isegi samaks”. Ma ei taha siinkohas sugugi eurokaid kuidagi naeruvääristada – nii nende kui ka ameritrashi seas on nii tõelisi pärleid kui ka korralikku sodi – lihtsalt tuleb teadlik olla ühe või teise mängutüübi erinevustest.

Ameeriklased ehk ameritrash on seevastu enam-vähem eurokate vastandiks. Väidetavalt olla ameeriklastel teistest tunduvalt rohkem valmisolekut riskimiseks ja seetõttu olla ka taolist riski võimaldavad mängud nende järgi ristitud. Ning õnnefaktor on neis mängudes reeglina suhteliselt suur: massiivsed täringulaadungid, sündmuskaardid, spinnerid jmt – võta ja loo omale selline tulemus nagu tahad. Kui veab. Osadele inimestele on see vastumeelne… osad seevastu naudivad seda.

Ameritrashi teine oluline erinevus on nende mänguteema: kui midagi mängima asud, siis oled ka selles reeglina kõrvuni sees – sulle luuakse nö. omaette maailm oma reeglitega, tihti on tegemist erinevate karakterite valimise ning nendega mängimisega. Mängijatevaheline suhtlus on samuti üsna otsene ja enamasti on tegemist suhteliselt konfliktsete mängudega – ehk siis on võimaldatud (teatud tingimustel) teisi (kas otseselt või kaudselt) rünnata, neilt ressursse (punkte, kaarte, kuubikuid – jah kas siin on kuubikuid kasutusel – või midagi muud) endale võtta.

Lauamängudes juhtub tihti see, et keegi mängijatest suudab varakult liidripositsiooni võtta ning seejärel tormab teistest võimalikult kiiresti kaugele ette. Eurokate puhul on taolisteks juhtudeks reeglina mängusüsteemi ehitatud mingi balansseeriv mehhanism, mis kas võimaldab teistel lihtsamalt järgi jõuda või hakkab pärssima jooksiku edasiliikumist… ameritrashi puhul aga antakse enamasti vahendid taoliste jooksikute kinnipüüdmiseks mängijate endi kätesse. Ehk siis ühel juhul on mängu balansseerivaks jõuks mäng ise, teisel juhul aga kaasmängijad.

Näiteid? Ei, näiteid ma tooma ei hakka… mõelge parem ise oma viimaste mängitud mängude peale ning proovige neid ühte või teise katlasse lükata – kas õnnestub? Kõik mängud kindlasti mitte – nagu alguses öeldud sai, on nende kahe grupi vahel suhtelisel hägus ja lai piir – aga tõenäoliselt midagi ikka leiate!