lauamängujuttu

Jalgpallis ei saa mäng kunagi läbi enne, kui vilega mees viisijuppi vilistab – ning Esseni lauamängumess ei saa samuti otsa nii, et ei toimuks pühapäevane väljamüük. Põhimõtteliselt on pühapäev taoline päev, kus müüjad revideerivad eelnevatest päevadest alles jäänud kaupa ning mõtlevad, et kas on mõtet ka millelegi allahindlust teha ja ostjad omakorda ootavad, et millal neid huvitavale kraamile (täiendav) allahindlus tekib. Kõige väiksem osa messil osalejatest (müüjad, vahendajad, tootjad ja muud pudulojused), kelle hulka allakirjutanugi uhkelt kuulub (jaa-jaa, tean juba kuhu kategooriasse te mu liigitasite) aga käivad sel päeval ringi, sõlmivad uusi kontakte ja kokkuleppeid ning lasevad kergelt lipsu lõdvemaks. Nii ka meie.

Aga jah, teiste plaanitud hommikune Kingdom Builderi revanš jäi mitmetel tehnilistel asjaoludel ära – kuid seevastu õnnestus ära proovida Ascensioni uusim (võiks öelda, et suisa ahjusoe) laiend Storm of Souls (heh-heh, kes siin rääkis, et Return of the Fallen on kuum sõna . Tegemist on siis Ascensioni laiendiga, mida on võimalik mängida nii iseseisvalt kui kombineerida eelnevate Ascensioni väljaannetega (sellistel juhtudel saab osaleda isegi kuni kuus mängijat!). Värskema välimuse on saanud ka kaartide kujundus – kui põhimängul olid pildid kuidagi lamedad ning pastelsetes värvitoonides, siis Storm of Soulsis on värvid juba meeldivalt kirkamad. Mängumehaanika osas on mitmeidki uuendusi – nii on näiteks lisaks kultistile alati olemas ka fanaatikud, kellega ajaviiteks kakelda – lisaks punktidele saab nendelt aga ka trofeesid. Trofeed ongi teine suurem täiendus – nimelt saab nii fanaatikute kui ka osade koletiste maha löömisel “laiba” omale trofeeks, mille hävitamisel siis omakorda mingi väike boonus sülle kukub. Ning kolmandaks suuremaks täienduseks on sündmused. Nende osas olin alguses suhteliselt skeptiline, kartes et tegemist on mängu liiga juhuslikuks muutvate tegevustega kuid reaalsuses selgus, et nad küll kallutavad mängu kergelt ühes või teises suunas (lifebound, void vmt) kuid mitte liiga tugevasti.

Poodidesse jõuab Storm of Souls hinnanguliselt novembri lõpus, kuid siinkohal on mul ülihea uudis kõigile siinsetele lugejatele – nimelt on tänu headele suhetele tootjaga võimalik lauamangud.ee-st seda mängu juba oktoobri lõpus soetada! Kogus on piiratud (loe: väike), seega jätkub vaid kiirematele. Huvilised annavad endast ilusti märku.

Viimasel päeval sai uudistatud ka selliseid vidinaid, mis tavaliselt rahvamasside varju jäid – nii nagu näiteks see digitaalne mängulaud. Miniatuuride all kuvati nende varustust ning erinevaid omadusi/väärtusi, miniatuure liigutades liikusid need ilusti kaasa. Sõdimise tarbeks oli kõrval ilus punane nupp “FIRE”, mida klikkides siis digilaual miniatuuride vahel punased punktiirid jooksma hakkasid

Viimasele päevale kohaselt sai ka UGG boksis käidud ning oksjone vaadatud – ülimalt vähe oli osalejaid ning ka kaup oli selline allaharjukeskmine. Tegelikult oli suure osa Grebbe boksist enda alla võetud igasugused küljesoojendajatest kaisuloomad (no et lükkad selle mikrolaineahju ja annad siis lapsele uinumiseks külje alla. Ma ise ka imestasin et selliseid asju olemas on).

Samas õnnestus aga heita pilk UGG järgmisele mängule, mida plaanitakse järgmisel aastal välja anda – Medieval Conquest – ning selle prototüüp nägi küll kenake välja. Tavaliselt on Udo mängude puhul suurimaks kriitika objektiks nende visuaalne külg, Medieval Conquesti puhul pole aga sellele ühtegi halba sõna öelda. Eks näis, milline mängitavus on.

Kell tiksus aga väsimatult ning oligi aeg ette võtta selle lauamängumessi viimane mäng. Seekord sai selleks valitud midagi klassikalisemat ning seekord Mayfairi toodangust – ehk siis kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud Atlantis. Kuna tegemist pole millegi uhiuuega, siis selle reegleid selgitama ei hakka – mainin vaid, et tegemist on (taaskord) tõeliselt lihtsate reeglitega mänguga, mis oma kiire kulgemise juures võimaldab päris mõnusalt aega viita. Hea seltskonna puhul soovitan eriti.

Ja saigi Spiel 2011 selleks korraks läbi. Loodetavasti suutsin oma kirjatükkidega-piltidega edasi anda killukesegi siinset melu ning õhkkonda – aga igal juhul tänud teile lugemast ning kohtumiseni meie teisipäevastel lauamänguõhtutel! Siis saate ühtlasi teada, mida ma endale soetasin

aigar

Kõigepealt soovilugu: Martin ja karvane naine.

Ja nüüd asjast. See on juba esimesest Esseni külastusest tegelikult teada olnud, et laupäev on see päev, kus eriti messil ringi liikuda pole mõtet. Sel päeval külastavad messi (kõigi teiste lahedate inimeste kõrval) nimelt ka igavlevad koduperenaised koos tüütute teismelistega (ääremärkus: saksa teismelised on täpselt sama tüütud kui eesti omad) – ja seda suurtes kogustes ning üliaeglastel kiirustel. Seega oli tänane päev igati sobiv neile, kes sakslastega rohkem füüsilist kontakti saavutada ihkasid – kuna mul aga sellist soovi polnud, sai keskendutud rohkem erinevate mängude testimisele.

Kui mäletate, siis eilses postituses rääkisin 175-eurosest mängust Wilderness – ning täna avaneski meeldiv võimalus endal see järgi proovida. Tegemist on taaskord suhteliselt lihtsat mehaanikat kasutava lauamänguga, kus tuleb piltlikult öeldes kaardi ühest nurgast elusana teise nurgani jõuda. Vastaseks on peale nelja aastaaja (ning rahvusvahelise kapitalismi) ka metsikud elajad ning sinu kallite kaasmängijate poolt välja käidavad sündmuskaardid. Kaartidel on nimelt alati kaks sündmust: üks see, mis sulle head teeb ning teine selline, mis (enamasti) teistele halba teeb. Valida saad neist aga vaid ühe. Mängijatel on vaid kolm omadust, millel vaja silma peal hoida – kui näljane sa oled, kui janune oled ja kui palju veel energiat (vastupidavust) on. Iga käigu lõpus suureneb nii nälg kui janu ning väheneb vastupidavus – kui see aga piisavalt madalaks langeb, oled kutupiilu.

Kuna täna oli meid piisavalt mängimas, läks mäng arvesse ka kvalifikatsioonina, mille võitja finaali pääses (ja finaali võitja sai teatavasti omale ühe mängu) – nii et Eesti au oli kaalul. Kolm mehikest hakkasidki seega küla poole lippama. Rodriguez ja Juan otsustasid minna lõunapoolsemat lagendikku mööda, riskides metsiku hundikarjaga kokku saada – Eesti mees Vello aga lippas välejalgselt mööda põhjapoolkera mägiteid ning saavutas sellega kerge edumaa. Kuna kaasas olnud riidejupp osutus kaardiks ning sobival hetkel alanud paduvihm leevendas janu, õnnestus oma edumaad veelgi suurendada… kuniks salakavalad konkurendid siiski alatute võtetega momentumi maha võtsid ja algne hoog rauges. Samas sai Juan omale soost külge mitu kurja viirust ja ei aidanud teda ka üle järve parvetamine, Rodriguez aga eksis lihtlabaselt ära ning peale ühte tormist ööd selguski, et Vello on külast vaid ühe sammu kaugusel. Alanud hommikutunnid olid küll pimedad, nii et eksimise oht oli suur, kuid tänu õigel hetkel saadud sündmuskaardile selgus, et Vello näeb pimedas kui vana loom – ja nii õnnestuski ta esimesena külakesse saada NING EESTI OLI FINAALIS! (Tarmo Tiisleril hakkaks siinkohal hääl juba kergelt kähisema). Finaalis paraku loosiõnn meid ei soosinud ning kuna osalejaid oli mingil moel paraku rohkem kui mängijate hulk võimaldas, tuli leppida kibeda saatusega, et loosi tulemusel meile kohta ei jäänud. Mäng ise oli aga sellegipoolest väga hea.

Kui keegi on jälginud BGG live-edetabelit, siis see on suhteliselt muutliku iseloomuga – mis on mingil hetkel esikolmikus, ei pruugi paari tunni pärast enam esikümnessegi jõuda. Mingi hetke esimesed positsioonid olid näiteks sellised.

Heal kohal oli ka 1830, kuigi ega ma seda eriti seal mängitamas küll näinud.

Väike pilt muhelema võtvast hinnapoliitikast. Ei mäletagi, mitmendat aastat nad neid mänge müüvad

Teel uude mängukohta möödusime Z-Mani boksist ning siin kolm pilti nende uutest hittidest: Dungeon Pets, Palenque ja Undermining:

Keskpäevase tunglemise ajal kõndisin parajasti mööda Mayfairi mängimisalast, kui märkasin ühe laua taga istumas tuttava näoga tegelast – Martin Wallace oli tulnud jagama autogramme, kuid paraku ei pakkunud see võimalus kellelegi huvi. Uurisin siis talt, et kuidas siiani läinud on – ta lihtsalt kehitas õlgu, et ju ta siis pole lihtsalt siin piisavalt kuulus. Lohutasin te, et eks mõnikord ole tore ka lihtsalt istuda ja rahvast vaadata – ning sellega jäi ta nõusse. Vahemärkus: Uwe ilmumine reedel Lookout Gamesi boksi tekitas seevastu keskmise suurusega ummiku.

Aga nüüd tagasi mängulainele: järgmisena otsustasime üle vaadata Twilight Creationsi uusima mängu “Little Dead Riding Hood”, kus 9mm-püstolitega varustatud Punamütsikesed üritavad murda läbi zombie-huntide piiramisrõngast, et vanaemakesele viia piimakest ja saiakest. Tegemist seega igati elulise ja olulise õppetunni andva mänguga. Meie suureks naudinguks tuli seda mängu tutvustama disainer (ja firma omanik) Todd isiklikult – ning temal juba jutt jooksis. Ega meiegi eriti võlgu jäänud ning irvitamist oli küllaga – nii et mingil hetkel küsis Todd oma kaasa käest üle, et on ta kindel, et nad nende kolme hullu eestlasega juba varasemalt kuidagi tuttavad ole

Mäng ise on aga suhteliselt lihtne – kõigeealt valid nö. “abilise”, kes sulle (ja mõnikord ka teistele) tegevusi annab ning seejärel oli võimalus käia välja kaart kas sündmuseks või liikumiseks. Kui sattusid hundiga kokku, tuli võidelda – võitlemiseks pandi kotti üks hundi pildiga marker ning nii palju padruneid kui sa raisata raatsisid ja seejärel võeti kotist pimesi üks marker välja. Kui see oli padrun, tühjendasid pideme korralikult hunti ning see läks taevastele jahimaadele, kui aga hunt siis pidid temast sammu kaugemale astuma. Tegemist on seega suhteliselt lihtsa (seltskonna)mänguga, kus sügavam mõtlemine ja planeerimine pigem vastunäidustatud on.

Pildikesed klassikalisest sõja- ning lastemängude hübriidist “Loopin’ Louie”, mis paraku tolleks hetkeks juba läbi müüdud oli:

Viimase mängu nö. “eurolaksuks” sai taaskord valitud midagi Queen Gamesilt – ning seekord oli see käesoleva aasta haip “Kingdom Builder”. Lähenesime sellele teatava skepsisega, et no oleme-oleme neid kuningriikide ülesehitamisi näinud, tööliste asetamine ja piirkonna kontroll ja kõik muu sinna juurde. Tegelikult oli see mäng aga tõsiselt meeldiv üllatus – ülimalt lihtsate reeglitega mäng, millel samas varieeruvust piisavalt, et mitte niipea igavaks muutuda, kuid samas ka sügavust piisavalt selleks, et erinevaid strateegiaid proovida. Käesoleva messi jooksul oli see esimene mäng, peale mida tundsime kihelust, et tahaks kohe veel ühe otsa teha – kuid paraku hakkas messipäev selleks korraks otsa saama. Nii nagu ka minu jutt nüüd.

Martiniga täna alustasime, temaga ka lõpetame – ehk siis tema nägu peale seda, kui selgus, et Aigar võitis ning tema jäi eelviimaseks.

Esseni teiseks päevaks sai võetud tegutsemiskava sellise maavillase moto järgi nagu “Vähem möla, lühem samm” – ehk siis kuna esimesel päeval sai kõikse olulisem ära nähtud ja jutud räägitud, sai tänast pisut rahulikumalt võetud. Tegelikkuses nägi see muidugi välja selline, et traavisime mööda halle ringi ja mõtlesime aeg-ajalt, et võiks midagi ikka mängida. Ega see samas igal pool paraku õnnestunud ka.

Kõige muu hulgas viskasin pilgu peale Heidelbergeri putkale (Essenis mittekäinutele võrdluseks, et antud salong kujutab endast midagi taolist, kui Stockmann kuulutaks keset Hullusid Päevasid välja veel eraldi soodusmüügi). Nüüd, kui olete selle võrdluse läbi lugenud, ütlen kohe järele, et tegelikkuses see paraku enam ei päde – hinnad on seal suht samad mis mujal. Saksa mainstream välja arvatud. Ning valiku poolest on ka karmimaks mindud… seal oleks saanud soetada näiteks nii Tide of Ironi kui ka Descenti. Mitte väga sõbralike hindadega.

Battletech tundub olevat midagi mulle sobilikku – suured robotid uhavad üksteisele hagu anda:

Chessexi boks – le täringud:

Air Show oli mäng, mis kohapealse BGG reitingu järgi oli vahepeal täitsa Kuum Sõna. Paraku tegijad ise meile seda demoma ei vaevunud – peale 10-minutilist ootamist  keegi meid juhendama ei ilmunud ning läksime edasi oma teed.

Nipsuautode Maailmameistrivõistlustel kohtusime tuntud serbo-horvaadi meistersportlase Martiniga. Long story short: võitsin teda pikalt.

Ascensionis tegi seevastu Inga meil mõlemal selja prügiseks… mis tõestas minu jaoks taaskord, et eks see üks parajalt random mäng ning naistekas ole ka

Sekka ka mõni miniatuuripilt. Leidsin nimelt ühe uue urka, kus mägedes ka sees päike paistis.

Fief:

Üks mäng rootslastelt, Wilderness, mille puhul üllatas mind kõige rohkem hind – 175 eurot. Mäng valmib käsitööna ning kõik Essenile kaasa toodud 7 eksemplari olid täna õhtuks ka omale uue ja õnneliku omaniku leidnud.

Needsamad rootslased (FryxGames) olid valmis teinud ka ühe laheda kosmosejaama ehitamise mängu Space Station. Alguses olin küll pisut skeptiline, kuid hoolimata kaartide keskpärasest kujundusest oli mängu mehaanika ootamatult mõnus. Tegemist on siis kaardimänguga, kus kaartidel on kujutatud kas erinevad kosmosejaama osad või hoopis mängu käiku mõjutavad sündmused. Ehitad vaikselt oma jaama üles nendest vidinatest mis parajasti kätte satuvad ning oled siis rõõmus kui selle abil teiste jaamasid pisut hakkida saab Mäng käib võidupunktide peale, punkte saab siis kui mingis valdkonnas (militaar, teadus vmt) sul teistest rohkem ehitatud on (ja ka mõningate sündmuskaartide abil) – samas on mängus ka rahaline mõõde olemas, sest ehitamiseks tuleb pappi välja köhida. Liiga über-keeruliseks pole aga asja aetud, nii et täitsa nauditav tunnike.

Teine (ja veelgi lühem ja veelgi lahedam) proovitud mäng oli Rumble in the House. Iga vooru alguses saab endale kaks salajast tegelaskuju ning seejärel algab mängimine. Oma käigu jooksul sa kas a) liigutad mõnda tegelastest kõrvalolevasse ruumi või b) kui kuskil ruumis on kaks tegelast, viskad ühe neist majast välja. Kes viimasena majja jääb, saab 10 punkti, viimasena välja visatu 9 punkti, eelviimane 8 ja nii edasi. Viiekesi mängides kestis üks demovoor vist tubli kaheksa minutit – ja oli  jaburalt lõbus.

Ning muidugi ka väike laks eurokaga. Mina olen juba ammu kapist välja tulnud ja ei häbene tunnistada, et eksisteerib täitsa mõnusaid-mängitavaid eurokaid, seetõttu sai ära proovitud eelmise aasta Queen Gamesi hittmäng Fresco. Piltidel on kujutatud punase (ehk siis moi) tegelase stabiilne (jätkusuutlik) püsimine punktirajal. Lõpuks õnnestus aga siiski teine koht ära napsata. Mida mängu kohta öelda? Täitsa kobe… isegi üle Harju.. vabandust, Esseni keskmise.

Ning lõpetuseks: kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis üks video ütleb rohkem kui tuhat pilti. Vaadake, nautige, kadestage – “The one, the only, the greatest king of Assyria – Udo the First!!!”. (NB! 140 MB – sorry dial-upiga vennad) Meie läheme homme jälle tema live-kontserdile

Üks pilt ütleb 1000 sõna – selline on siis Esseni 1. päev kirjeldatuna 34 000 sõnaga (ja mõned veel lisaks – pildile klikkides näete kommentaari). Lisaks on kuni 23.10 õhtuni avatud meie vaatajamäng – sellest aga juba täpsemalt õige pildi juures

II Maailmasõda. Järjekordset Saksa linnade pommitamise reidi planeerides tekib RAF-i peastaabis hooletusest kohutav viga – tavapäraste kogenud lahingulendurite asemel  saadetakse ülesannet täitma äsja akadeemia lõpetanud kogemusteta (kuid uljad) kadetid. Kolm ööd kestma pidanud reidi kaks esimest ööd on olnud inglastele kohuvtavad – ülesanded on küll täidetud, kuid meeletute kaotuste hinnaga. Kas kolmas öö toob jõudude vahele tasakaalu tagasi…?

Käesolev Duel in the Darki sessioon on mängitud soolos, ehk siis üksinda laua vastu – ja ametlike reeglite kohaselt mängib siis inimene sakslasi ja inglaste pommitajad/hävitajad liiguvad automaatselt nö. “juhuslikku” rada pidi. Kui aga oled juba vähemalt korragi seda mängu enne mänginud, on sakslastel enamasti tegemist suhteliselt lihtsakoelise tõrjetööga – seetõttu sobibki hästi analoogiaks sissejuhatuses toodud kogemusteta hulljulgete kadettide ja kogenud saksa ässade vastuseis. Kahekesi mängides on tegemist juba tunduvalt pingelisema mõttetöö ning kavaldamisega… aga see on juba üks hoopiski teine sessioon…

Sakslased on oma kaitseliini ehitanud üles rannikule ning neli hävitajate eskadrilli baseeruvad esmase kaitseliini taga. Sakslaste lootuseks on esmase kaitseliini püsimine – sest tagala (eesotsas Berliiniga) on jäetud suhteliselt kaitsetuks, vaid üksikud radarid hoiataks võimalike läbi murdnud vaenlaste eest.

On sume suveöö, täiskuu, kerge pilvisusega – vaid Hamburgi lähistel on udu. Ka Hamburgi lennuväljal laiutab udu – ning see tähendab kohe automaatselt Inglismaale võidupunkti kui sealne eskadrill õhku tõusma peaks.

Inglise pommitajad üritavad üle kanali tulla võimalikult märkamatult, pilvede kohal. Nende ees lendavad Moskiitod hävitavad nimetu mereäärse lennuvälja. Sakslastel on antud eskadrillidele kõrgeima lahinguvalmiduse korraldus, kuid õhku veel pole tõustud – analüütikud üritavad välja kalkuleerida inglaste sihtpunkti, et siis sinna tormata.

Moskiitod raporteerivad pommitajatele: “Lennuväli hävitatud”. Sideprobleemide tõttu kuuleb pommieskadrilli komandör aga hoopis “Lennuväli, hävitajad!” ning ootamatu kursimuudatuse kirdesse. Inglise hävitajad järgnevad neile ning hävitavad ka teise mereäärse lennuvälja. Sakslased on endiselt ootevalmis.

Inglise pommitajad jõuavad mandrile, purustatud uduse lennuvälja kohale – kuid ootamatult süttivad lennuvälja naabruses prožektorid ning vallandub õhutõrjekahurite kanonaad. Mitu pommitajat saavad tabamuse, sakslastele 9VP. Kuna inglased on jõudnud mandrile, tõuseb õhku Ruhri lennuväljal paiknenud saksa eskadrill ja lendab linna kohale. Teist saksa õhuüksust blokeerivad aga inglaste Moskiitod, ähvardades õhkutõusjaid kohe tinarahega tagasi alla tõmmata.

Selgub, et inglaste sihtmärgiks ongi Ruhri tööstuskompleks, seega skooribki seal tiirutav eskadrill pommitajate vastu 4VP-d. Paraku ei päästa see linna hävingust ning inglased saavad omale pommitamise eest 15VP-d. Inglased asuvad tagasiteele.

Inglaste üht võimalikku taganemisteed ära lõikama suunduvad sakslased satuvad Moskiitode otsa. 1 VP inglastele. Appi kiirustab ka sakslaste Frankfurti lähistel baseerunud üksus.

Inglise pommitajad üritavadki tagasi jõuda võimalikult lühimat teed mööda – kuid satuvad seeläbi paraku nii neid varitseva saksa lennuväe kui ka maapealsete kaitserajatiste tule alla. 4+6 VP-d sakslastele.

Saksa üksustele antakse käsk maanduda – vaenlane on taganema löödud. Inglased teevad aga saatusliku vea, valides kanali ületamise asemel tunduvalt ohtlikuma tee mööda rannikut – otse üle õhutõrje ning prožektorite. +6VP-d sakslastele.  Paanikas pommitajate riismed satuvad veelgi sügavamale õhutõrje kohale,andes sakslastele veel 6VP-d, ning alles siis jõuavad ellujäänud britid oma lennuväljani. Resultaati kokku lüües selgub, et hoolimata edukast Ruhri pommitamisest on öö kaasa toonud järjekordse hävingu inglastele…

Maailma suurimas lauamänguportaalis BGG on taaskord alanud registreerumine  Secret Santale. Tegemist on üritusega, kus iga osaleja saab loosi teel mõne teise BGG kasutaja, kellele siis mõnus mäng kingiks saata – kas anonüümselt või mitte, on juba tema enda otsustada. Ei hakka aga pikemalt selgitama, kel huvi on, võib lugeda meie eelmise aasta vastavateemalist postitust – selle asemel tahaksin hoopis rääkida omaenda kogemustest eelmisel aastal.

Lisaks tavapärasele Secret Santale osalesin ka selle väikesel sõjamängurite rakukese alamüritusel – Wargamer Secret Santa – ning kogemused olid mõlemast ülimalt head. Ühel juhul asus minu sihtmärk Rootsis, teisel juhul aga Belgias – ning mõlemat sai mõõdukal moel irriteeritud BGG Secret Santa anonüümselt meilikontolt vihjeid saates; minule endale saadeti mõlemal juhul kingitus USA-st.

Mida mulle aga salajased jõuluvanad tõid? Sõjamängude Grognard Santa toimetas läbi mürsurahe ja üle eikellegimaa minuni paki Maharajaga (ning hävitas seejärel pistoda, käbi ning pooliku šampusepudeli abil kol nurga tagant välja roomanud Panzerit), tavalise Santa poolt saadetud pakk oli aga eriti luksuslik, sisaldades kahte minu poolt kõrgeima hinnangu osaliseks saanud mängu – 1856 ja Maria. Tänutäheks luban omalt poolt sel aastal oma sihtmärkidele pakkuda samal määral põnevust ja rõõmu mille osaliseks isegi sain. Soovitan teilegi!